Suure tõenäosusega saame üheksa kuu pärast taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige parteivaesema Riigikogu, kuigi visalt ringleb ka uue partei loomise mõte.
Rahvaliidu tipus toimuv lagunemine ning Roheliste erakonna lõhkiminek on üha enam veenmas neid, kes usuvad, et kaks praegust parlamendierakonda jäävad järgmiste valimiste järel Riigikogu ukse taha. See tähendab, et 101 kohta ei jaga tuleva aasta märtsis mitte kuus parteid, nagu viimase kahe Riigikogu koosseisu puhul, vaid üksnes neli.
Kahtlemata on vara Rahvaliit ja Rohelised juba praegu lõplikult maha kanda, kuigi poliitilised konkurendid soovivad jätta muljet, et asi on sisuliselt juba otsustatud. Tegelikult pole enne märtsi otsustatud mitte midagi.
Rahvaliit on väljaspool Tallinnat, kohalikes omavalitsustes, siiski märkimisväärselt tugev jõud, mida ei maksa kohe ja praegu surnuks kuulutada. Samas võib kohalikes volikogudes esindatud rahvaliitlaste tegususest väheks jääda, et erakond edukalt taas parlamenti viia.
Juhan Aare prognoositav asumine partei etteotsa hoiab ja kinnistab küll Rahvaliidu positsioone maal, kuid Tallinnas, kus tegelikult otsustatakse Riigikogu jõuvahekorrad, ei pruugi Aare väljatoomine suurt midagi tähendada.
Roheliste erakonnas toimunud võimuvõitlus kiskus ajuti sedavõrd segaseks, et olukorra täpne seis oli arusaamatu ilmselt asjaosalistele endilegi. Saati siis valijatele, kes rehmavad poliittsirkuse peale käega: las taplevad!
Kahes parteis toimunud ning toimuvad protsessid kajastuvad ka valijate eelistustustes ning vastupidi. Nii Rahvaliidu kui Roheliste toetusprotsendid on viimastel kuudel püsinud allpool valimiskünnist ning see muudab umbusklikuks nii valijad kui teeb ühtlasi närviliseks asjasse puutuvate erakondade liikmed, kaasa arvatud juhtkonna.
Teada on, et valija eelistab üldjuhul hääletada erakonda, kelle pääs Riigikokku on kindel, sest nii ei lähe tema hääl „raisku“. Püsimine arvamusküsitlustes ülalpool viie protsendi piiri ehk võitjate poolel on parteidele seetõttu eluliselt tähtis. Kui aga parlamendipartei toetus püsib stabiilselt allpool seda elu ja surma joont, hakkab pingil nihelema ka kõige kindlamate närvidega juht(kond).
Opositsioon muutub tugevamaks
Parlamendis esindatud parteide vähenemine kuuelt neljale tekitab Riigikogus seninägematu olukorra. Loomulikult ei tea me, millised saavad olema jõuvahekorrad, kuid kindel on see, et koalitsioonide moodustamise põhimõtted muutuvad. Kui seni on mõni erakond kasutanud valitsusliidu moodustamisel ka jaga ja valitse põhimõtet, siis nelja partei puhul tõuseb rohkem esiplaanile erakondade tegelik maailmavaade.
Nelja partei puhul on Riigikogus loodud pinnas tugevale opositsioonile, millise teket on seni seganud opositsioonijõu killustatus. Sellisel juhul pole koalitsiooniremondid ehk ühe tülikaks muutunud partneri väljavahetamine teise vastu enam võimalik, sest seni selleks hästi kõlvanud väikseid nimekirju, keda odavalt üles osta, siis ju enam pole.
Samas ei pruugi see aga kaasa tuua maailmavaatel põhinevate koalitsioonide põlistumise, sest küllap leiavad sotsid tulevikuski tee Reformierakonna-IRLi valitsusse või heidavad olude sunnil ühte valitsusse Kesk- ja Reformierakond. Üks peaks aga selge olema: nii, nagu viimati asendati valitsuses sotsid rohelistega, viimaseid küll otseselt valitsusse kaasamata, on edaspidi valitsusjuhtidel üha keerulisem valitsust võimul hoida.
Kas uus on parem kui vana?
Parteilise kokkutõmbumise taustal on huvitav kuulda, et endiselt unistatakse Eestis uue erakonna asutamisest. Iseenesest pole see väga keeruline, sest kui on olemas head mõtted, millele leiab veel tuhatkond toetajat, on partei sama hästi kui sündinud.
Parteisid on sündinud ja surnud varemgi, mistõttu ei omistaks ma viimastel nädalatel teemaks tõusnud ärimees Mati Väärtnõu erakonna-algatusele väga suurt tähelepanu. Pealegi on Eestis väikeparteisid, mis ilmselt kunagi parlamenti ei jõua, praegugi tervelt seitse. Viimastel Riigikogu valimistel esines sellistest kõige edukamalt Eesti Kristlikud Demokraadid, kellel õnnestus saada 1,7 protsenti häältest.
Mida rohkem on Eestis poliitikast huvitatud inimesi, seda parem on see Eesti poliitikale. Ainult et ma pole kindel, kas iga poliitikasse tulla sooviv inimene, seltskond peab seda tegema tingimata uue erakonna asutamise kaudu, nagu see tihtipeale seni on juhtunud. Raske uskuda, et uue erakonna loomine on lihtsam ja ka odavam, kui enda ülestöötamine juba mõnes olemasolevas erakonnas.
Kuigi ajuti tundub, et parteides on just kui kõik kohad juba ammu võetud, pole häid liikmeid, kes pealegi ei soovi erakonnaga liituda isiklikust saamahimust, kunagi ära põlatud. Samas tuleb möönda, et ega uusi tippupürgijaid kuskil ka lillede ja tordiga oodata.
Levima kippuv arvamus, et kõik võimu juures olevad parteid on ebademokraatlikud ja võimulolijaid ei huvita inimeste probleemide lahendamine, on mu meelest lihtsustatud käsitlus, mis oli populaarne eelmise kümnendi esimesel poolel, mil Res Publica end käima jooksis.
Eesti universaalerakondadele võib muidugi ette heita, et mõnele kitsamale teemale pööratakse liialt vähe tähelepanu, näiteks sellesama Mati Väärtnõu poolt välja toodud maapiirkondade ettevõtluse taaselustamine. Samas usun, et probleem ei peitu mitte niivõrd selles, et parteid ei tahaks maaelu asjadega tegeleda, vaid selles, et parteides pole piisavalt selle ala asjatundjaid, entusiaste kes suudaks teemat asjatundlikult käsitleda.
