Reformierakonnas ohati ilmselt kergendusega, kui selgus, et sotsid on nüüd Eesti kõige populaarsem erakond.

SDE esiletõusu põhjus pole ilmselt mitte niivõrd maadvõtnud vasakpoolsed meeleolud, vaid tõsiasi, et kõigil punase roosi partei konkurentidel läheb hetkel üsna kehvasti.

Reformierakonnal on probleeme oma ministrite arrogantsuse ja valijate tüdimusega, Keskerakond ja IRL maadlevad oma siseopositsiooni poolt tekitatud probleemidega. SDEle aga puhus konkurentide probleemide taustal pedagoogide streik ainult tuult tiibadesse.

Parteiliider Sven Mikser on saanud enesekindlust tublisti juurde ja partei üritab luua tema ümber peaministriaurat, veendes valijaid, et lisaks mõnevõrra elukaugele välis- ja julgeolekupoliitikale tunneb Mikser end kindlalt ka kodustes asjades.

Ponnistust on saatnud edu. Kaasa on aidanud tõsiasi, et temaga sama ambitsioonikat konkurenti peaministri kohale Mikseril praegu silmapiiril pole. Peaministrikarjääri lõpetada lubanud Andrus Ansipile ei ole Reformierakond järeltulijat nimetatud, Urmas Reinsalu pole kindel, kas tal võimaldatakse partei riigikogu valimistele viia ja Edgar Savisaar mõjub peaministrikandidaadina juba mõnevõrra koomiliselt.

Polegi imestada, et märtsis troonisid erakondade populaarsustabelit sotsid ja isekeskis juba mõtiskletakse, mitme protsendipügala võrra saaks maksukoormust tõsta, kui valitsusohjad lõpuks enda kätte saadakse.

SDEl on Mikseri käe all tõepoolest õnnestunud lahti saada poliitilise „puudli“ staatusest. Kui varem olid sotsid nii Toompeal kui Tallinnas need, kes vajadusel kaasati koalitsiooni ja vajadusel aeti sealt minema, siis nüüd on saavutatud positsioon, mis peaks võimaldama ise tingimusi esitada, partnereid valida.

Vormi vale ajastus

Miks peaks Reformierakond sellest siis rõõmu tundma, et maailmavaateliselt kõige verisemal konkurendil on hästi hakanud minema?

SDE on praegu nagu suusataja, kes on jaanipäevaks saavutanud tippvormi. Kõik on super, aga ainus häda on selles, et juunis ei saja lund ja võistlusi ei peeta. Kui Andrus Veerpalu vormi tippu rihiti nädalapäeva täpsusega, siis sotsid, võib juhtuda, panid oma tippvormi ajastamisel kolme aastaga puusse.

Sotside varane esiletõus tuli Reformierakonnale parimal võimalikul ajal. Kuigi see tekitas osades inimestes eufooriatunde, et lõpuks ometi said ülbeks läinud võimulolijad ninanipsu ja tormihoiatuse, aitas see ühtlasi maha võtta ka arutelu ministrite arrogantsuse üle.

Vähe sellest – nüüd, kui kõik imetlevad sotside edu, on kaitsesse surutud Reformierakonnal võimalik ridu koondada, uus rünnak üles võtta, et suruda vastasele peale oma mäng. Pealegi andsid sotsid selleks ka suurepärase põhjuse – maksutõusu perspektiivi.

Mis te arvate, mida Reformierakond nüüd teeb? Mõistagi tuleb ta välja arvutustega, et näidata, mitu eurot sotside soovitav maksutõus iga palgasaaja taskust riigikassasse ära lohistab. Ettevõtjatega on lihtsam, sest nemad on enamjaolt niigi seisukohal, et tööjõuga ehk siis ettevõtlusega seotud maksud on liiga kõrged. Äripäev juba jõudis avaldada juhtkirja pealkirjaga „Peaasi, et Mikserist peaministrit ei saa“.

Kahtlemata ei jää ka SDE pealt vaatama, vaid püüab initsiatiivi haarata ja selgitada, et kõrgemad maksud tähendavad ühtlasi suuremat avalike teenuste mahtu ja üldist suuremat edenemist.

Uus vastasseis

Reformierakond on lõpuks leidnud endale taas vastase, kellele enne valimisi vastanduda. Mäletatavasti on vastandumine Keskerakonnale oravaparteile varasematel valimistel edu toonud, kuid Keskerakonnast ei ole nüüd enam väärilist vastast. Nurka surutud Keskerakond kontrollib küll venekeelseid valijaid, kuid eestikeelsete valijate seas on oma positsioone järjest minetatud. Reformierakonnal seevastu pole venelaste seas kuigi suure šansse. Kokkuvõttes pole kahel parteil enam mille ega kelle nimel vastanduda – mõlemad on mängivad eri liigas.

Pealegi ei paku põdura vastase nokauteerimine ühelegi poksijale rahuldust ja ka ei arenda teda. Sestap võib Reformierakond tunda rõõmu väljakutse eest, mille SDE on talle esitanud. See sunnib jalad kõhu alt välja tõmbama ja end vormi viima.

SDE kindaheite ajastus sobib Reformierakonnale hästi. SDE on praegu nagu trekisõitja, kes on kohe võidusõidu alguses läinud napilt juhtima, kuid sellelt positsioonilt on sõitu võita palju raskem kui jälitajal, kes õigel hetkel liidri tuulest välja kargab.

Kui vorm on väga hea, on võimalus võidusõit võita ka tervet sõitu juhtides. Kas SDE vorm on nii hea, et ka 2015. aasta märtsis Reformierakonnale konkurentsi pakkuda? See pole võimatu, kuid see on raske. Reformierakond kasutab ära kõik oma oskused, et SDE lipp enne valimiskampaaniat auklikuks lasta. Ise aga sukeldutakse 2014. aasta teises pooles valmiskampaaniasse värske jõuga, mida pakub neile uus esimees.

Uus liider võimaldab oravatel saada usalduskrediiti, mille konkurent SDE on selleks ajaks juba ära kasutanud. 2015. aasta märtsiks ei ole Sven Mikser enam SDE uus juht, nagu ta oli seda enne eelmisi, edukalt lõppenud riigikogu valimisi. Millega nad siis valija tähelepanu kavatsevad köita? Lubadusega makse tõsta?

Kui sotsid tahavad järgmisi valimisi võita, peab neil olema veel üks või kaks käiku lisaks, mis kampaania haripunktis sisse lükata. Kui neid käike pole, siis ei sünni ka vasakpoolset valitsust.

Jaga

Üksikliige Riigikogus näib kui viies ratas vankri all, kellest on rohkem tüli kui üldsusele kasu. Siiski on neid donkihotlikke parlamenti püüdlejaid erakordselt palju, mis sunnib küsima, kas sõltumatud saadikud on uueks vooluks Eesti poliitikas?
Sõltumatuid, fraktsiooniväliseid saadikuid on jätkunud Riigikogu igasse koosseisu. 1990ndatel tuli kasutusele mõiste „poliitiline soo“, mille alla liigitati sõltumatud saadikud ja mõned erakonnad, kes polnud oma kuuluvust koalitsiooni või opositsiooni selgepiiriliselt määratlenud.
Riigikogu „soostumine“ polnud omane 90ndatele. Parlamendi XI koosseisu lõppfaasis on fraktsiooniväliseid saadikuid kaheksa ja roheliste kuuluvus opositsiooni või koalitsiooni on sõltunud asjaoludest.
Mitte ükski fraktsiooniväline saadik pole Eesti parlamenti jõudnud omal käel, vaid erakonna nimekirjas, millest hiljem on kas lahku löödud või välja visatud. Riigikogu XI koosseisu staažikaim ja kuulsaim sõltumatu oli keskfraktsioonist tõrjutud Jaan Kundla. Temast oleks 2009. aasta kevadel äärepealt sõltunud isegi valitsuse moodustamine.
Mäletatavasti lahkus SDE siis koalitsioonist ning võimule jäänud Reformierakonna ja IRLi liit kontrollis Riigikogus 50 kohta ehk sama palju, kui opositsiooniparteidel nelja peale kokku. Spekuleeriti, et Kundlast sõltub see, kumb pool uue valitsuse moodustab. Tegelikult ei tulnud Kundlal midagi otsustada, sest Rohelised asusid toetama Andrus Ansipi vähemusvalitsust.

Üksikkandidaat kui põrsas kotis
Ainus sihile jõudnud Eesti üksikkandidaat on europarlamenti valitud Indrek Tarand. Pole muidugi selge, kas valijates tekitas poolehoidu poliitiku programm või leidis aset massiline umbusaldusavaldus erakondade vastu ehk Tarandil lihtsalt vedas meeletult.
Üksikkandidaadi poolt hääletamine meenutab mõnevõrra põrsa kotis ostmist. Tarandi puhul sai rohkem kui 100 000 valijat alles hiljem teada, et tegelikult andsid nad hääle Rohelistele, kelle fraktsiooniga poliitik europarlamendis hiljem liitus. Kas Tarand saanuks sama palju hääli ka ametlikult Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerides, jääb vastuseta küsimuseks.
Tarandi edu üheks võtmeks oli valimiste toimumine ühes ringkonnas, mis võimaldas tema poolt hääli anda inimestel Võrust Viruni. See on ka Riigikogu üksikkandidaatides tekitanud nõudluse üheringkonnalise valimise järele, mis kaotaks praegused piirangud. Näiteks Võru-, Valga- ja Põlvamaal ei kandideeri neil valimistel mitte ühtki üksiküritajat, samas kui näiteks Räpina juurtega Leo Kunnase poolt sooviks ehk nii mõnigi oma hääle anda.
Arvestades, et üksikkandidaatide põhiseltskond on vähetuntud inimesed, ei tagaks üheringkonnalised valimised neile veel pääsu Riigikokku. Koguda tuleks ikkagi vähemalt viis protsenti häältest, mis käib enamikule neist üle jõu. Vaid tähtede hea seisu korral võiks sellisel juhul reaalselt mandaadile mõelda näiteks Mark Soosaar, Leo Kunnas, Mart Helme või Toomas Trapido, aga ka roheliste nimekirjas nn vabatmeestena kandideerivad tuntumad härrad.

Abi oleks valimisläve kärpest
Hoopis kindlam viis aidata tuntud inimesed sõltumatu saadikuna Riigikokku, on alandada valimiskünnis näiteks kolmele protsendile, nagu on soovitanud Liia Hänni. Sellisel juhul võiks mõni eelmainitud kandidaat tulla toime mandaadi muretsemisega ka juhul, kui neid jagatakse jätkuvalt 12 ringkonnas.
Valimiskünnise alandamine nõuaks aga Reformierakonnalt, kelle nõusolekuta, nagu ähvardatakse, ei kuku Riigikogus järgneval neljal aastal ka pastakas laua alla, suurt eneseohverdust. Miks peaksid parlamenti pääsenud erakonnad pingutama selle nimel, et üksikkandidaadid ja väikeparteid Riigikokku saaks? Miks peaks poliitika koorekiht, kus üksteise nõrkusi ja tugevusi tuntakse, heast peast laskma paleesse pööbli, kelle käitumine on prognoosimatu ja jäme? Loomulikult seda ei tehta.
Teisalt tuleb küsida, kas üksikkandidaatide parlamenti aitamine tooks kaasa poliitika muutumise avatumaks ja rahvale lähedasemaks, suurendaks diskussiooni, nagu ehk loodetakse?
Indrek Tarand ning Jaan Kundla on tõestanud, et sõltumatu poliitik võib põhjustada küll rohkelt elevust ja kõneainet, kuid varem või hiljem seisab ta valiku ees: kas muutuda mõne erakonna satelliidiks või jääda poliitilisse isolatsiooni.
Jutud sellest, et sõltumatud saadikud kujutavad endast demokraatia uut taset, on soovmõtlemine. Riigikogus poliitilise „soo“ suurendamine ei arenda demokraatiat. Paraku või mitte, kuid demokraatia tervis sõltub suuresti erakondades toimuvatest arengutest. Loodetavasti osatakse parteikontorites oma vastutuse koormat adekvaatselt hinnata ning ka parteide lihtliikmed tunnetavad enda osa selles protsessis.

Jaga

Ammu on tuntud tõsiasi, et kits kärneriks ei sobi, sest tulemuseks pole sel juhul mitte hästihooldatud ja lopsakas aed, vaid ärajäratud põõsad ja mahatallatud lillepeenar. Poliitikud on aga tuima järjekindlusega üritanud väita, et erakondade rahastamise puhul see reegel ei kehti ja kõige paremini sobivad parteide rahaasju kontrollima poliitikud ise.

Erakonnad saavad raha neljast allikast: riigieelarvest, liikmemaksudest, oma varalt ja annetustest. Kõige rohkem on avalikkusele peavalu valmistanud just viimane rahavoog, sest selle tegelikku päritolu on tihtipeale raske või isegi võimatu kontrollida. Alati võib õhku jääda küsimuses, kas deklareeritud annetajad on ka tegelikud sponsorid või hoopis raha vahendajad, tankistid.
Peale selle imbub erakondadesse raha ka varjatud moel – saadikukandidaatide isikukampaaniate kaudu. Reeglina rahastab partei oma valimiseelarvest üksnes piirkonna esinumbri(te) kampaaniat, kuid väiksemad tegijad peavad maakondades enesereklaami eest ise maksma.
Kui palju sellisel moel raha kulutatakse ja kelle käest vahendid tegelikult tulevad, pole tegelikult väga täpselt teada erakondade sekretariaadiski, rääkimata avalikkusest, kelle jaoks ühe või teise kandidaadi isiklikud sponsorid ning nende motiivid jäävadki varju.
On täiesti mõistetav, et sellises sogases vees on parteidel üsna mõnus kalastada, sest kontroll on suhteliselt nõrk. Pole imestada, et parteide rahastamise sisukamat jälgimist nõudev õiguskantsler pole leidnud Riigikogus kuigi mõjukaid mõttekaaslasi. Miks peakski kits aedniku kohast vabatahtlikult loobuma?
Erakondade rahaasjade ümber toimuv tekitab üsnagi lootusetu mulje. Demokraatia nurgakiviks olevad parteid peaksid olema ju aususe ja läbipaistvuse musternäidised, kuid inimesed arvavad teisiti: viimases avaliku arvamuse küsitluses usaldas erakondi vaid 27 protsenti Eesti inimestest.

Rahahimu kütavad kallid valimised
Eestis on parteide rahastamise avalikule kontrollile allutamist alustatud valest otsast – püütud on võidelda tagajärje, mitte põhjusega. Erakondade vajadus sponsorraha järele tuleneb peaasjalikult sellest, et ammu on ära tõestatud tõsiasi, et mida pompöössem on valimiskampaania, seda rohkem Riigikogus kohti saadakse.
Raha määrab partei valimisedu. Kuni see on nii, püsib parteidel eluline vajadus sponsorraha järele, mille hankimisel, nagu mullu selgus, ollakse valmis isegi meeleheitlikeks tegudeks.
Eksib see, kes usub, et jõukamad ettevõtjad sponsoreerivad erakondade kampaaniaid nagu mõne lastekodu ehitust. Tihtipeale on tegemist väga suurte summadega, mis on oma eelarvesse varakult planeerinud nii annetaja kui selle saaja. See omakorda eeldab tiheidaid kontakte poolte vahel, varaseid kokkuleppeid ja peaaegu et läbirääkimisi, kuigi kõik parteid kinnitavad, et sponsorraha saamise üle nad läbi ei räägi.
Alati polegi lõpuni selge, kummal poolel annetuse tegemise mõte sündis – kas ettevõtja saabus sellise ideega partei kontrorisse või tegi partei ettevõtjale ettepaneku Eesti poliitikat toetada.
Nii või teisiti: kuni Eesti erakonnad sõltuvad suurel määral annetustest, püsib oht, et annetusega koos käivad ka kokkulepped, millest avalikkus mitte midagi ei tea.

Saaks ka sponsoriteta
Kui valimiskampaaniad poleks nii kallid, ei vajaks erakonnad ka sponsorraha. Oma igapäevased tegevuskulud saaksid nad suurepäraselt kaetud ka riigieelarvest laekuvast rahast, mida polegi nii vähe – tänavu „annetab“ maksumaksja parteidele kokku 5,4 miljonit eurot ehk sama palju kui mullugi. Kui sellele lisada liikmemaksudest laekuv raha ja mõelda, et erakonna liikmed peaksid reeglina töötama oma aadete levitamise eest tasuta, siis peaks sellest ju partei sekretariaadi ülalpidamiseks piisama.
Seda eeldusel, et pole miljoneid nõudvaid valimiskampaaniaid. Sestap tulekski parteide rahastamise korrastamist alustada kampaaniakulude vähendamisest. Kui kampaania viiakse läbi avalik-õiguslikus eetriruumis, rahvakogunemistel, internetis, siis peaks sellest erakondadele oma platvormi ja tähtsamate lubaduste selgitamiseks täiesti piisama. Igapäevaselt leierdatav nn pesupulbrireklaam, kus roosas kostüümis daami asemel presenteeritakse meile tuntud poliitikuid, ei kanna ju mingit olulist sõnumit poliitiku ega tema erakonna kohta.
Kuluka reklaamikampaania asemel tuleks soodustada avalikke debatte kohalikes rahvamajades, kohtumisi valijatega, mis muudaks valimiskampaania dialoogiks praeguse suhteliselt sisutühja monoloogi asemel. See oleks tublisti odavam ja, mis peamine, vahetum.
Annetused erakondadele tuleb keelustada sama loogika põhjal, nagu omal ajal keelustati reklaam ETVs ja Eesti Raadios. Polnud mitte kuidagi põhjendatud, et riigieelarvest toetatud ETV müüs samal ajal ka reklaami ja võistles sel põhjusel Mehhiko seepi näidates kommertskanalitega vaatajanumbrite nimel. Millegipärast on aga erakondadele tagatud laekumised riigieelarvest, kuid samas jäetud õigus „reklaami müüa“ ehk siis annetusi vastu võtta.
Erakondade rahastamise suurem läbipaistvus on saavutatav, kuid üksnes siis, kui valija ise seda kõvahäälselt nõuab. Kuni seda ei juhtu, ei maksa ka loota, et kits kärnerikohast vabatahtlikult loobub.

Jaga