Riigikogu järgmises koosseisus on suure tõenäosusega esindatud taas viis erakonda, sest õhk on uute erakondade loomise plaanidest tiine ja küllap saab kuskil seltskonnas uljas meel mõistuse häälest võitu.
Jaga
Sildiarhiiv: ühiskond
Kodanik, kus sa päriselt elad?
Pole midagi lihtsamat, kui saata oma riigile kiri: võtad aga lahti interneti, saadad ametile e-kirja ja seadus kohustab organit kuu aja jooksul sellele vastama; teabenõude puhul saab vajaliku info üldjuhul kätte viie päevaga. Hoopis keeruliseks läheb siis, kui riik tahab kirja saata kodanikule.
Probleemi ulatus on tavakodaniku jaoks ähmane ja teema jääb mõnevõrra võõraks, sest ega üldjuhul riigil ju oma kodanikule eriti millestki kirjutada olegi. Sõjaväekutse, üks kohtukutse ja tähitud kiri haigekassalt, on kirjad, mille riik on mulle 18 aasta jooksul saatnud.
Ometi muretseb justiitsminister, et esimese astme kohtus seisab kolmandik kuni pool menetluses olevatest tsiviilasjadest selle taga, et menetlusdokumendid on kättetoimetamise staadiumis. Riik ei leia vajalikke inimesi, kellele paberid väljastada, lihtsalt üles, olgu põhjused millised tahes.
Olukorra leevendamiseks pakub minister välja, et kohus võiks kodanikega paremaks suhtlemiseks kasutada sotsiaalvõrgustikke, eesotsas Facebook’iga, mida kasutab umbes kolmandik Eesti inimestest. Kui kodanikku pole kodus, siis Facebook’is käib ta ikka ja saab seal teada talle saadetud dokumentidest. Miks mitte. Näiteks Ühendkuningriigi kohus on loonud pretsedendi, kus Facebooki aktsepteeriti kohtukutse edastamisel. Ometi on kodanike ülesleidmiseks ka kindlamaid viise, kui tema „seinale“ ähvarduskirju postitada.
Kohustuslikust sissekirjutusest loobuti omal ajal kui nõukaaegsest jäänukist. Pole riigi asi, kus ma elan ja mis ma teen! Leian, et see loosung on oma aja ära elanud. Ma ei karda, et riik minu elukoha kohta käivat infot kuidagi kurjasti saaks ära kasutada. Kuidas? Tuleb vargile või? Või et ta hakkaks minu e-posti rämpskirju saatma või telefonimüüki harrastama. Pealegi teavad pank ja kaubandusketid, kelle kliendiks oleme end möllinud meie kohta nagunii rohkem, kui riik iial teada saab. Neid me millegipärast usaldame.
Sestap poleks midagi lahti, kui riik kohustaks inimesi teavitama oma reaalsest elukohast. Seadusekuulekasse enamusse kuuluvate inimeste jaoks ei muudaks see õigupoolest mitte midagi, sest riigil polegi meiega üldjuhul mingit asja ajada või siis väga harva. Küll aitaks see aga muuhulgas korrastada rahvastikuregistrit ja võimaldaks rahvastiku reaalsest paiknemisest paremat aimu saada.
Või peaksime määrama igale kodanikule oma mentori, kes vastutaks selle eest, et tema hoolealune oleks riigile vajadusel kättesaadav?
Jaga
Kui kodanik haarab võimu…
Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi.
Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.
Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.
Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.
Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus.
Nojaa, Ansipi reaalne tagasiastumine toimub muidugi alles kolme aasta pärast ja ilmselt astub ta edasi Euroopa Komisjoni, mitte tagasi majandusministeeriumisse või Tartu raekotta, kuid eks Eesti demokraatia ole ka veel suhteliselt noor ja alles kujunemisjärgus. Ega ilmselt uskunudki keegi, et Ansip, kes alles detsembris kinnitas üle enda soovi peaministrina jätkata, juba paar kuud hiljem peab oma tuleviku ümber hindama.
Vabaühendused on saanud näidata oma jõudu, millega nüüdsest tuleb arvestada igal erakonnal, kes soovib olla tõsiseltvõetav. See muudab riigi valitsemise raskemaks, aeglasemaks, kuid kvaliteetsemaks. Mida rohkem poliitikud inimesi kuulavad, seda vähem on meil „seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi“, seda rohkem on meil seadusi, mis on loodud meie endi poolt meie endi jaoks.
Vabakonnad on tõestanud (ilmselt neile endilegi ootamatult), et Eesti inimesed ei ole sugugi nii tuimad tükid, nagu me vahest ise oleme harjunud endist mõtlema. Selle heaks näiteks on ka käesolev streiginädal.
Jaga
Loendame oma hinged kokku
Uue aastaga lahti läinud rahvaloendusest oodatakse peaasjalikult vastust küsimusele, kui palju Eesti inimesi on 2000ndatel aastatel kodumaalt välja rännanud, mistap võib ettevõtmist tinglikut nimetada ka väljarände loenduseks.
Ootused on rahvaloenduse tulemuste osas erinevad. Pessimistid ennustavad, et loendus annab kinnituse viimase kümnendi jooksul aset leidnud hiiglaslikule väljarändele, mille kohta usaldusväärne statistika seni puudub. Optimistid seevastu usuvad, et pole see asi nii hull ühti ja lahkujaid on kardetust vähem.
Esialgu näib, et kõik trumbid on pessimistide käes. Leedu rahvaloenduse tulemusel selgus, et võrreldes 2001. aastaga oli Leedu rahvaarv 2011. aastaks 430 000 inimese võrra vähenenud. Leedu rahvastik kahanes kümne aastaga 12 protsenti.
Kui kanda see üle Eestisse, siis meie rahvaarv võiks olla kahanenud umbes 156 000 inimese võrra ning olema suurusjärgus 1,1 miljonit inimest. See tähendab, et eesti keelt kõnelevate püsielanike arv jääb juba kaugelt alla miljoni inimese piiri.
Psühholoogiliselt oleks seda kahtlemata ääretult raske taluda ning meil tuleks tõsiselt üksteisele otsa vaadata ja küsida, kas viie-kuue põlve järel oskavad meie järeltulijad Tõde ja Õigust originaalkeeles lugeda või õpetatakse seda fakultatiivselt nagu võro kiilt Võrumaa koolides?
Eestlastel on vedanud
Esialgu ei maksa aga nii pessimistlik olla, sest rahvast ju alles loendatakse. Pigem võiks Eesti rahvaloendusest oodata positiivsemaid tulemusi, kui need Leedus olid. Miks?
Tõenäoliselt ei ole eestlaste välismaale kippumise soov olnud oluliselt väiksem, kui leedulastel ja lätlastel. Vahest on see olnud isegi suurem, sest meelitavalt jõukas Soome lõunarannik on ju lähedal, seda erinevalt Lätist ja Leedust, kus välismaale tööd ja õnne otsima siirdujad on pidanud minema kodumaast palju kaugemale ja tegema seetõttu hoopis põhimõttelisemaid otsuseid oma tuleviku kohta.
Balti riikide suurt rändepotentsiaali tõsteti esile ka mullu avaldatud inimarengu aruandes, kus seisab, et eelmisel kümnendil olid Eesti, Läti ja Leedu Euroopa Liidu kõrgeima rändevalmidusega rahvad. Põhjuseks kõigile teada asjaolu, et oleme ELi ühed vaesemad.
Tänu Soome lähedusele on seal töötavatel eestlastel säilinud side kodumaaga. Ja kuigi viimastel aastatel on üha rohkem kuulda, kuidas see või teine tuttav on otsustanud pendeldamise üle lahe lõpetada ja end koos perega Soomes paikseks muutnud, on siiski palju neid, kes käimasoleva rahvaloenduse järgi ei kvalifitseeru välismaale lahkunuks. Nad küll töötavad seal ja veedavad ehk suurema osa aastast võõrsil, kuid side kodumaaga pole katkenud.
See annab lootust uskuda, et vähemalt osad Soome lahkunud pöörduvad aastate pärast Eestisse tagasi. Ka tehniliselt on seda kergem korraldada, kui tagasikolimist näiteks Briti saartelt.
Lätist ja Leedust ei ole aga valdavalt mindud mitte turvalisse naaberriiki, vaid hoopis kaugemale, kust ei käida regulaarselt kodus. Sestap võib ka sealne väljarändestatistika olla Eesti omast mõnevõrra negatiivsem.
Kas e-loendust saab usaldada?
Kokkuvõtvalt teeksin panuse optimistidele, kes ennustavad, et meie väljaränne pole ühti nii suur, nagu pessimistlikes kõnedes on viimastel aastatel kõlanud.
Iseküsimus on see, kui usaldusväärseks rahvaloenduse tulemusi üldse pidama hakatakse. Küllap ujub välja hulk urgitsejaid, kes ühel või teisel moel tulemuste vettpidavuse kahtluse alla seavad, kuigi ametlikult on kõik korrasolevaks tunnistatud.
Vähemalt e-loenduse esimestel päevadel on selleks antud ka küllaldaselt põhjust. Kui end loendama asunud inimesed ei saa aru, mida tähendab mõiste „leibkond“, kui selgub, et keegi on loenduskeskkonnas näinud võõra inimese isikuandmeid, kui süsteemi jooksvalt parandatakse ja kui statistikaameti peadirektor annab mõista, et ei osanud vastajatel tekkinud küsimusi ja probleeme ette näha, siis ei saa lõpuni kindel olla, et e-loendusel antud vastused on kõik adekvaatsed, et midagi ei leki ja kõik sisestatud andmed leiavad kajastamist.
Vahest oleks mõistlik soovitada inimestel, kes kõigest päris hästi aru ei saa, oodata ära rahvaloendaja füüsilisel kujul, kes kindlasti oskab paremini asju selgitada, kui tumm arvutiekraan.
Võimalik, et tegemist on kohatise ülereageerimisega. Ometi mäletame, millised kahtlused saatsid muidu tõrgeteta kulgenud e-valimisi. Seetõttu ei saa välistada, et rahvaloenduse tulemuste usaldusväärsus seatakse sarnaselt e-valimistele mõne poliitilise jõu poolt kahtluse alla. Eriti juhul, kui tulemus ei vasta loodetud või kardetud ootustele.
Kiusatus kasutada rahvaloenduse tulemusi poliitilises võitluses on kindlasti suur. Opositsioon ootab võimalust rünnata valitsust, kelle ajal on rahvas hakanud välismaale kolima ja küllap leiab valitsus mooduse teatamaks, et tegelikult pole väljarändega asjad sugugi nii hullusti, kui vasakpoolsed sotsiaalteadlased väidavad. Statistika, teadagi, pakub oma kuivade numbritega vägagi värvikaid tõlgendusvõimalusi.
Jaga
Andke maavanemale maa või koondage ära
Naljatades öeldakse, et maakondade tasakaalustatud arengu eest seisma pandud maavanematel pole seadusetähe täitmiseks muud võimalust, kui seista hommikul maakonna ühes ja õhtul teises servas. Reaalseid hoobasid ehk eelarveraha poliitiliseks figuuriks muutunud maavanemal arendustegevuseks pole.
Maavanemate politiseerimist on aastaid saatnud nii kohalike omavalitsusjuhtide kui ajakirjanike hurjutamine, sest valitsus on sellest suhteliselt väheolulisest ametikohast kujundanud poliitilise broilerifarmi, mis pakub soodsat võimalust hüppeks Riigikokku. Seevastu kohaliku elu-olu kujundamisel ja korraldamisel on maavalitsused oma koha kaotanud.
Kuigi regionaalminister Siim Kiisler väidab, et maavanemad peaksidki kuuluma võimuparteisse, sest nii on neil tänu valitsuse toetusele lihtsam töötada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga.
Maavanemal lihtsalt pole selliseid ülesandeid, kus ta peaks langetama poliitilist kaalutlemist eeldavaid otsuseid. Maavanem saab oma töös tugineda üksnes seadusele, mitte valitsuse toetusele. Sama nõue kehtib ka valitsusele.
Faktiliselt on loodud aga olukord, kus mittepoliitilisi maavalitsusi juhivad poliitiliselt üsna kõrgelt motiveeritud inimesed. Nad tahaksid „juhtida maakonda“, kuid tegelikult ei allu see maakond neile. Maavanema asemel kamandab seal hoopis grupp kohalikke omavalitsusi.
Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda, kui partei saadikut, tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.
Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all.
Neile seadusega pandud kohustus, teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet, ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5-ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.
Maakonnad on juhitamatud
Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.
Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamise osas maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.
Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi.
Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendunud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.
Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks „maa valitsusteks“ ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses, kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.
Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.
Jaga
Eesti kui klubi ja meie selle liikmed
26. novembril Eestis tähistatav kodanikupäev paneb tavalise kodaniku üldjuhul õlgu kehitama, sest vaba päeva sel puhul ei anta ja tähtpäeva sõnum on küllaltki laialivalguv.
Kodakondsus on kaasasündinud seisund, mida, nagu oma nimegi, valida ei saa. Need lihtsalt antakse kaasa ja üldjuhul ei vaheta inimene vabatahtlikult kumbagi uue vastu välja.
Oma nime tähenduse peale mõtlemiseks ei kuluta me üldjuhul palju aega ja ka nimepäeva tähistamine pole Eestis kuigi levinud. Üsna sarnane on seis ka kodakondsuse ja kodanikuks olemisega – oleme seda iga päev ilma suurema tseremooniata. Kasutame ära oma kodanikuprivileegid ja täidame kodanikukohuseid.
Sestap satub inimene ilmselt kimbatusse, kui soovida talle homme head kodanikupäeva ja küsida, mis tunne sel puhul hinges valitseb? Mis sa ikka oskad vastata? Igapäevane.
Hoopis teine on lugu nende tublide eestimaalastega, kellele antakse kodanikupäeval pidulikult üle kodakondsustunnistus, Eesti pass. Kui sünnijärgsele kodanikule on kodakondsus isegi triviaalne, siis neile on see tõepoolest läbimurre, saavutus. Erinevalt sünnipärastest kodanikest on nemad kodakondsuse nimel vaeva näinud – õppinud ära võõrkeele, teinud endale selgeks selle riigi rahva põhilised seisukohad ning tunnustanud neid.
Uute kodanike n-ö pidulik vastuvõtmine kõrgemate võimuesindajate osavõtul on selle päeva tähtsaim osa. Elanike arvu vähenemisega kimpus Eesti riigile on uute lojaalsete kodanike lisandumine äärmiselt oluline. Ütles ju vabariigi presidentki, et Eestist peab saama maa, kuhu tahetakse tulla nii tööle kui elama. Teame kõik, et praegu on asjad pigem vastupidi.
Mõtet laiendades võiks lisada, et Eesti passi omamine peaks olema eesmärk võimalikult paljudele ausatele inimestele, kes ühel või teisel moel end selle riigiga on sidunud või kavatsevad seda teha. Olgu siis tegemist kapitalistiga, kes siin oma vara kasvatab, pensionäriga, kes tahab õdusalt vanaduspõlve veeta või palgalisega, kes on siin leidnud tasuva töö.
Miks ei võiks nad lisaks siin elamisele ja töötamisele omada ka Eesti kodakondsust? See ei teeks meid vaesemaks, pigem vastupidi. Ilmselt nad ei mõtle sellele võimalusele, aga neile peaks seda soovitama, sest Eesti kodakondsus on sedavõrd haruldane asi, et seitsmest miljardist inimesest on see vaid napilt enam kui miljonil. Eks ole ju elitaarne klubi?
Praegu tuleb suurem osa Eesti uutest mittesünnijärgsetest kodanikest nende hulgast, kes seni kuulusid määratlemata kodakondsusega inimeste sekka. Nende suhe Eesti riigiga on nagu pikalt kestnud vabaabielu, mis on viimaks otsustatud ametlikult registreerida. Neid, kes jätkavad Eesti Vabariigiga kohustusteta kooselu on aga endiselt palju – üle 100 000 inimese.
Kõige hõlpsam viis kodanike arvu kiiresti tõsta, oleks anda neile ja paljudele teistelegi automaatselt kodakondsus. Sellest ei sünniks midagi head, sest ka heasse klubisse ei võeta vastu kõiki sisseastujaid.
Jaga
Eesti vajab värsket verd
Eesti inimarengu aruande üks olulisemaid järeldusi on tõdemus, et kakskümmend aastat väldanud edulugu on riigi võhmale võtnud. Edukursi hoidmiseks tuleb suurendada sisserännet, sest teisiti ei ole edasine kasv võimalik.
Viimase 20 aasta jooksul on kolme Balti riigi rahvaarv vähenenud kokku umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Aruandes märgitakse, et arvestades Eesti summaarset väikest rahvaarvu, on väljaränne ja pikalt püsinud negatiivne iive meid võrreldes Läti ja Leeduga kõige valusamalt puudutanud.
Seega, nagu järeldavad aruande koostajad, vajab Eesti tulevikus tõhusat sisserännet, et asendada puudujääv tööjõud.
Ega see suur avastus ole. Tööjõu puuduse üle kurdavad tööandjad juba hiljemalt Euroopa Liiduga ühinemisest alates, mil tööjõu vaba liikumine, suunaga Eestist väljapoole, hakkas paljude ettevõtete igapäevast toimimist mõjutama.
Tööjõu puudus ei olnud pelgalt buumiaegne mullistus. Masu-aastatel toimus tööjõuturul küll pakkumise ja nõudluse suhtes teatud korrastumine, kuid ühtlasi leidis aset ka tööjõu kvaliteedi langus, sest suur hulk tublisid inimesi lahkus kas oma senisest kodukohast suuremasse keskusse või üldse Eestist.
Kuigi tööpuudus püsib endiselt suhteliselt kõrgel tasemel, on tööandjate üheks olulisemaks mureks endiselt korralike tööinimeste vähesus. Meil on küll palju pikaajalisi töötuid, kuid nende motivatsioon tööle asuda on suhteliselt madal.
Eriti rängalt on töövõimeliste inimeste puudus tabanud maapiirkondi, mis piltlikult öeldes on elujõus meestest tühjaks jooksnud. Esmalt käiakse kaugemal tööl, siis seatakse end sisse ja viiakse pered järele.
Suuremad keskused imevad tööjõu endasse, mis muudab väikelinnades tööjõumahukama ettevõtlusega alustamise üsna raskeks, ja maal peaaegu võimatuks. Kuni majandus püsis languses oli suuremates linnades tööjõudu rohkem saadaval, kuid niipea kui algas uus kasv, oli ettevõtjad vana jutuga taas platsis: tööjõudu pole.
Poliitiliselt tundlik teema
Poliitikud on võõrtööjõu temaatikat katsunud vältida. Eestis on see ajalooliselt tundlik teema, sest nõukogudeaegse kontrollimatu välistööjõu sissevedamisega löödud haavad olid sügavad, ega ole täielikult armistunud tänasekski.
Levinud on seisukoht, et seni kuni meil on veel töötuid ja kümned tuhanded kaasmaalased töötavad välismaal, ei saa rääkida vajadusest tööjõudu sisse tuua. Paneme töötud tööle ja kutsume lahkunud tagasi! Poliitikud teavad aga isegi suurepäraselt, et see jutt on mõnevõrra ebareaalne.
Et see nii on, tõestab poliitikute kõnepruugis esinev mööndus, et kvalifitseeritud tööjõudu võiks Eestisse siiski lubada. Aga mida see tähendab? Mõiste „kvalifitseeritud tööjõud“, on üsna ümmargune, mis ei tähenda ainult IT-spetsialiste, nagu oleme vahest harjunud arvama, vaid ka kvalifitseeritud keevitajaid, ehitajaid, õmblejaid…
Hirmujutud „odavast tööjõust“ on poliitikute väljamõeldis, sest näidake mulle mõnda tõsiseltvõetavat firmajuhti, kes välismaalt lumpenit sooviks importida? Tahetakse ikka neid mehi-naisi, kes suudavad tööd teha, kui omad inimesed seda teha ei oska või ei soovi.
Erakonnad on juba ammu mõistnud, et Eesti majanduse ja sotsiaalkaitse edasine areng ei ole välistööjõudu kaasamata lihtsalt võimalik. Käes ei ole veel kriitiline hetk, mil probleemi avalikult tunnistada.
Firmade konkurentsivõime kannatab
Välistööjõu julgem kaasamine aitaks parandada Eesti firmade konkurentsivõimet. Praegu palgatakse väiksematesse tööstusfirmadesse, ehitustele inimesi, kellelt nõutakse hommikul töölejõudmist ja võimet õhtuni kaine püsida; vajalik väljaõpe toimub kohapeal.
Kui tööjõule seatavad nõuded lastakse sedavõrd madalale, ei saa nende firmade puhul rääkida mingisugusest arengust, innovatsioonist. Tööjõu halva kvaliteedi tõttu on nad sisuliselt määratud jääma allhanke kõige madalamale redelipulgale.
Paraku ei ole väiksemates kohtades ettevõtjal aga enam valikut – ta kas palkab saadaolevad inimesed või lõpetab ettevõte tegevuse. Praegu on see väikeste kohtade probleem, kuid vale oleks arvata, nagu oleks suuremate linnade firmad tööjõuga igavesti kindlustatud. Ka nende arengule hakkab töökäte vähesus üha suuremat mõju avaldama, sest tööjõupuudus on ka Euroopa probleem. Ühel hetkel ei suuda Eesti ettevõtted enam täita Põhjamaade tellimusi, olgu siis põhjuseks vajakajäämised mahus, kvaliteedis või mõlemis korraga. Võõrtööjõu sissevedamine tooks turule reaalse konkurentsi, mis seal praegu puudub.
Loomulikult ei ole võimalik mööda vaadata ohtudest, mida võõrtööjõu massiline kasutamine endaga kaasa toob. Kui Lääne-Euroopas riskivad suuremad linnad sellega, et sisserännanute teine ja kolmas põlvkond aeg-ajalt märatseb ja autosid põletab, siis Eestis toob võõrtööliste arvukas ja järsk lisandumine kaasa surve meie keele ja kultuuri püsimisele.
Tööjõud idast
Küsimus on ka selles, kust see võõrtööjõud peaks Eestisse tulema. 2004. aasta maist kehtiv tööjõu vaba liikumine ei ole meile toonud seda suurt hulka türklasi, kellega eurovastased ühinemise eel ähvardasid.
Eesti puhul tuleb kõne alla tööjõu sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, kellega meil on kultuuriliselt palju rohkem sarnasusi ja kogemusi kui Põhja-Aafrikast tulevate immigrantidega. Kui venelaste veidrustega oleme harjunud, siis araablaste töökultuuriga tuleks alles tutvust tegema hakata.
Fookus ei peaks olema lihtsalt tööliste impordil, vaid pigem tuleks neis slaavi riikides Eestit tutvustada ja välja pakkuda kui potentsiaalselt head äriajamise kohta, kuhu vajadusel on Vene ettevõtjal võimalik kaasa tuua ka oma tööjõud. Meil on ELi turg, käeulatuses rikkad Põhjamaad, kapitali armastav maksukeskkond, stabiilne seadusandlus ja investeeringute nimel võistlevad omavalitsused. Seda polegi nii vähe.
Kahtlemata on võõrtööjõule panustamine suur väljakutse, kuid mis meil üle jääb? Loota, et kõik välismaale lahkunud pöörduvad kord tagasi, on naiivne, sest varasemad väljarändelained Euroopa vaesematest riikidest seda usku ei kinnita.
Võrrelda võõrtööjõu suuremat kaasamist okupatsiooniaegse industrialiseerimisega pole õige, sest siis ei olnud ENSV nukuvalitsusel selles osas midagi kaasa rääkida. Praegu aga on sisserände kvootide kehtestamine Eesti valitsuse pädevuses.
Jaga
Efektiivne riik maarahva kulul
Väikeste maakomandode sulgemisnimekirja koostamisel lähtus päästeamet ratsionaalsusest – kui inimesi on kuskil piirkonnas vähe, siis ei juhtu nendega piisavalt õnnetusi ja seega ei ole neid vaja ka päästa. Milleks neile siis päästemeeskond?
Maamandode järk-järguline vähendamine ja selle kõrval keskkomandode võimekuse tõstmine on süsteemne tegevus, mis on omane tervele Eesti riigiaparaadile.
Ministeeriumid on järjekindlalt koondanud oma struktuure suuremate keskuste poole ning vähendanud avaliku teenuse pakkumist maal, sest seal ei ole piisavalt teenuse tarbijaid. Loogika on lihtne: avaliku teenuse omahind tõuseb mingis vallas või maakonnas ühel hetkel sedavõrd kõrgeks, et konstaablit, päästekomandot, perearsti, postkontorit, ei ole seal enam otstarbekas ülal pidada. Vastasel juhul muutub riik ebaefektiivseks.
Efektiivsus on Eesti riigi majandamisel ja avaliku teenuse rahastamisel olnud tugev argument. Kui ministeeriumides on tekkinud arusaam, et mingisuguse ameti struktuur on muutunud maksumaksjale koormavaks, on üsna kõhklematult järgnenud sellele reform. Näiteid on kuhjaga, alustades kas või politseist, lõpetades käsiloleva gümnaasiumireformiga.
Riik nagu firma
Koondamisotsuste tegemisel lähtub riik firmades kasutatavast loogikast, et iga asi peab end ära tasuma. Kui kolmel provintsiametnikul pole piisavalt tööd, on odavam neist kaks lahti lasta, tuua üks peakontorisse üle, et saaks kohaliku kontori sulgeda.
Kohalikud elanikud, kes seni kasutasid selle väikese kontori teenuseid, peavad edaspidi sõitma sama teenuse järele suuremasse keskusse ehk kulutama avaliku teenuse saamiseks isiklikku raha.
Päästekomandode sulgemine pole erand. Maainimesed, kelle lähedusest riiklik päästeteenistus ära viiakse, peavad leppima lisakuludega. Suure tõenäosusega suurenevad nende kulud hoonete kindlustamisel, sest kindlustusseltsidele ei jää vara hävimise riski suurenemine märkamata.
Kui kohapeal leidub piisavalt tarmukaid mehi, kes suudavad kamba peale vabatahtliku päästekomando moodustada, siis on seegi inimestele lisakulu. Mis sellest, et riik toetab vabatahtlikke varustusega, kaotatud aega, mis kulub kadunud avaliku teenuse asendamisele, see neile tagasi ei anna.
Riigi kaugenemine inimesest ei ole tühine opositsiooni sõnakõlks, vaid reaalsus. Vaatamata sellele, et päästeteenistusele leiti komandode säilitamiseks „viimasel hetkel“ vajalik raha, on tegemist ühekordse lahendusega ning hiljemalt aasta pärast on teema jällegi üleval.
Kes maksab, see otsustab
Teisiti ei saagi see olla, sest ministeeriumide käsitlus maksumaksjast ja riigi efektiivsusest ju ei muutu. Ministeeriumid võtavad avaliku teenuse planeerimisel aluseks ilmselge fakti, et enamik maksumaksjaid elab linnades ning seega tuleb teenus muuta võimalikult efektiivseks linnas elavate maksumaksjate huve silmas pidades.
See tähendab, et kui raha pole süsteemi ülalhoidmiseks piisavalt, ei tõmmata kokku mitte kõikjalt natuke, vaid vähendatakse avaliku teenust pakkumist maakondades. Demokraatiaga on seejuures asjad korras, sest vähemus (maainimesed) allub enamusele (linlased). Aga päris õiglane see siiski pole.
Muidugi on teenuse omahind maal kallim, kuid ministeeriumid ei tohiks vaadata mööda tõsiasjast, et ka maal maksavad inimesed riigimakse. Ühetaoline tulumaks kehtib nii linnas kui külas, kuid külas peavad inimesed kandma lisakulusid, et saada riigi poolt lubatud teenuseid, mida linnas tarbitakse n-ö tasuta. See tähendab, et riigi käsitluses on inimesed „ise süüdi“ kui elavad hajaasustuses.
Pole teenust, ärgu olgu ka makse
Pole mõeldav, et riik hoiaks igas vallas päästekomandot ja politseijaoskonda, sest selleks pole ei raha ega ka vajadust. Küll peaks riik andma inimestele, kelle jaoks avaliku teenuse kättesaadavus on halb, maksusoodustusi. Miks peab maainimene maksma tulumaksu samas ulatuses nagu linnas, kuigi ta ei saa selle eest vastu samaväärset avalikku teenust, kui inimesed linnas?
Sama kehtib ravikindlustuse ehk osa sotsiaalmaksu kohta: maksuprotsent on linnas ja maal sama, kuid maal tuleb arsti juures käimiseks teha lisakulutusi transpordile.
Seega, kui siseministeerium soovib päästekomandode hulka maal vähendada, tuleks rahandusministeeriumil pakkuda kohalikele inimestele välja vastavad maksusoodustused. Pole mingit õigustust nõuda maainimeselt täies mahus makse ja öelda, et tulekahjusid kustutage edaspidi ise. Olukorras, kus mõne riikliku päästekomando kaotamise järel asub lähim riigi tuletõrje umbes poole tunni tee kaugusel, saab rääkida üksnes avaliku teenuse teoreetilisest olemasolust.
Jaga
Normaalne elu – uus suur eesmärk
Eesti ajaloos jõudis käesoleva aastaga kätte uus ajajärk, mille poole püüdlesime kogu senise taasiseseisvumisaja. Koos Euroopa ühisraha käibelevõtu ning OECDsse astumisega pole maailmas enam rahvusvahelisi koostöövorme, mille liikmeks saamine oleks põhimõtteliselt vajalik.
Teadmine, et enam pole minna kuhugi, mõjub rammestavalt. Mäletate ju 2000ndate aastate keskpaika, kui pärast Euroopa Liitu ja NATOsse vastuvõtmist küsiti, mis on Eesti järgmine suur eesmärk, mille poole püüelda? Ühest vastust sellele ei leitud ja kui sama küsimus esitada praegu, on tulemus ilmselt samuti üsna ebamäärane.
Riigi ja rahvuse eesmärgiks ei saa pidada elektriautode laadimisvõrgu rajamist või taristu ehitamist ülikiireks andmevahetuseks. Need on tööd, mis lihtsalt tuleb ära teha, nagu ka luua rongiühendus Berliiniga, remontida maanteid, parandada koolimajadel katuseid ning korraldada veel tuhat muud suuremat ja väiksemat asja.
Poliitilises plaanis ei ole ajutine koht ÜRO julgeolekunõukogus või poole aasta pikkune ELi eesistujamaaks olek teab mis ühiskondlikku pingutust väärivad eesmärgid. Aga mis siis on see ühine eesmärk, mis liidaks inimesi mõtlema ja tegutsema.
Uue eesmärgi otsingul
President Toomas Hendrik Ilves sõnastas Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil, et Eesti järgmiseks eesmärgiks on „kujundada meie riigist elukeskkond, kust omad ei lahku, kuhu tullakse võõrsilt kogemuse võrra rikkamana tagasi ja kus kõik Eesti sõbrad soovivad elada, end teostada ja meie ühist elu rikkamaks muuta“.
Küllap on riigipea poolt sõnastatu olnud meie eesmärk juba vähemalt paar kümnendit. ÜROsse, Euroopa Nõukogusse, Euroopa Liitu, NATOsse, Schengeni viisaruumi, euroalasse, OECDsse ja paljude teiste oluliste ja vähemtähtsamate organisatsioonidega on Eesti liitunud mitte liitumise enda pärast, vaid selleks, et tagada riigile ja natsioonile parem ja turvalisem elu.
Nüüd, kus oleme majandusliku edenemise, riigi turvalisuse ning poliitilise mõjukuse taganud parimal võimalikul viisil, on samahästi kui võimatu leida mingisugust järgmist „suurt eesmärki“, mida aga ikka ja jälle üritatakse sõnastada viisil, nagu omal ajal otsiti Eestile Nokiat.
Et see tegevus mitte kuhugi ei vii, tõestas juba president Arnold Rüütel, kelle patroneerimisel püüti eelmisel kümnendil tulutult sõlmida ühiskondlikku kokkulepet. Selle protsessi läbikukkumises süüdistati küll ükskõikseid poliitikuid, kuid tegelikult oli probleemiks koostajate ideepuudus ja elukaugus.
Eesti on oma arengus jõudnud punkti, kus tervet natsiooni ühendavaid konkreetseid eesmärke pole võimalik enam püstitada ilma, et sellele eelneks mingit vapustust. Kahtlemata on eesmärke palju, kuid need ei kuulu samasse kategooriasse, nagu omal ajal antud valikud – kas itta või läände, Euroopa Liitu või SRÜsse?
Hakkame normaalselt elama
Mis oli Jaapani eesmärk enne viimast maavärinat? Mis see on praegu, teame küll – ehitada laastatud riik ja majandus taas üles, et saaks jätkuda normaalne elu, nagu enne maavärinat ja hiidlainet.
Ka Eestis tuleb hakata elama normaalset elu ning loota, et meid ei taba katastroofid, mis rahva taas üheks liidaks, nagu tihtipeale unistavalt õhatakse. Tuleb hakata elama sellist elu, kus poliitilisi otsuseid ei tehta nagu sõjaseisukorras, vaid kus osatakse ära kuulata ka teise poole argumendid ning ei häbeneta vastase paremust tunnistada.
Eesti on alates käesolevast aastast maailma riikide kõrgliigas. Olgugi, et suhtume oma elustandardisse kriitiliselt ja ühiskondlik rikkus jääb maha maailma kõige jõukamatest demokraatlikest riikidest, oleme siiski jõudnud seltskonda, kuhu paljud rahvad ilmselt mitte iialgi ei pääse.
See muudab meie suhestumist maailmaga, see muudab Eesti poliitikat ja loodetavasti muudab see Eesti inimest oma juhtide suhtes nõudlikumaks.
Valitsusel ei ole enam silme ees kõigile arusaadavat ning ühtlasi kõike vabandavat eesmärki. Veel paar aastat tagasi oli euro saamiseks kehtestatud Maastrichti kriteeriumite täitmise vajadusega võimalik ära põhjendada peaaegu kõik, mis majanduses ja rahanduses tehti või tegemata jäeti. Nüüd poliitikutele harjumuseks saanud ähvardamine enam ei tööta.
Ähvardamise asemel tuleb inimestele hakata selgitama, miks midagi tuleb teha või tegemata jätta ja inimestel peab olema oskus ja julgus küsida, nõuda avalikku arutelu. Näiteks miks tuleb anda 150 miljonit eurot eurotsooni hädalistele, selle asemel, et see raha hoopis kodumaa elu edendamiseks kasutada? Valitsusel on vedanud, et erinevalt Soomest ja Saksamaast on diskussioon sellel teemal meil kesine.
Aga see ei jää nii, sest aja edenedes põimuvad üle-Euroopalised teemad üha enam Eesti sisepoliitikaga ning inimestel tekib harjumus ja oskus näha Euroopa asju Eesti kontekstis ja vastupidi.
Poliitikud kogevad õige pea, et kõrgliigasse pürgimisega seotud raskeid valikuid oli sisepoliitiliselt kordades lihtsam põhjendada, kui jagada vastutust otsuste eest, mis tehakse kollektiivselt suurema osa Euroopa jaoks. Ministrid peavad põhjendama mitte ainult neid otsuseid, mida nad teevad kodumaal, vaid ka neid, mida nende kaasosalusel langetatakse Brüsselis.
Nüüd, kus Eesti ministrid ja saadikud istuvad ühes lauas Euroopa otsustajatega ei ole enam võimalik midagi ajada müstiliste euronõuete kaela, sest me ise kuulume seltskonda, kes neid euronõudeid teevad.
Jaga
Ummi tulõ hoita, ka poliitikit
Üteldäs, et Riigikogo om uma rahva näo perrä. A ku kaia, määndse mehe ja naasõ saiva valimiisi aigu vanalt Võromaalt kõgõ rohkõmb helle, sis paistus, et võrokõisi tsihvõrplaat olõki-i nii ummamuudu, ku oldas harinu arvama.
Kaegõ esi: kõgõ rohkõmb helle sai Randpere Valdo (4794) ja tõsõs jäi Aaviksoo Jaak 3484 helüga! Olõ-i viil kiäki kuulnu, et nuu mehe olõs midägi võro keelen ütelnü vai lasknu kuigimuudu vällä paistu, et Võromaa om näile midägi rohkõmb ku üts kotus, kon helü kokko kor’ada.
Edimäne miis jagõl’ inne valimiisi pääliinan Savisaarõga ja tõnõ säädse säälsaman kiluliinan ilmadu risti pääplatsi pääle pistü. A mis tuu nii väega meile putus?
Edimäne miis, kiä kah Võromaalt peri ja mi kiilt mõist, oll’ Padari Ivari. A tuu oll’ joba inne valimiisi teedä, et Navi külä miis tulõ-i Brüsselist nii pia tagasi, olkõ helüsaak ütspuha ku suur. Padari asõmõl Riigikokko saanu Randvere Rein võro kiilt mu teedä ei kõnõlõ.
Läämi edesi: neländä kotusõ pääl om Räpinält peri Klaasi Urmas. Olkõ pääle, et miis om uma elämise rohkõmb pääliina säädnü, võro kiilt mõist tä kõnõlda külh.
Õkva Klaasi Urmasõ takan viiendä kotusõ pääl om Kõva Kalvi, kiä eläs Rõugõ vallan, mõist võro kiilt häste ja ei häbendä tuud pruuki.
Mille taa nii om, et võrokõsõ ei ihna ummilõ inemiisile nii hää meelega helle anda ku võõrilõ? Ku aoluun tagasi kaia, sis om seo esiki riigli: võrokõnõ taht iks võõrit miihi ja naisi Riigikokko saata, mitte niivõrd ummi poliitikit. Toomepuu Jüri, Rüütli Arnold, Eenmaa Ivi, Lengi Heimar, Võrno Hannes, kadonu Lepiksoni Robert omma kõik saanu tan hulga helle, ummõhtõgi olõ-i näil seo kandiga ei inne ega päält valimiisi suurõmbat tegemist olnu.
Mõni arvas, et võrokõnõ ei ihna ummilõ hellü anda kadõhusõ peräst – saa jo inemine hää palga pääle. Ma tuud häste ei usu, selle et võrokõsõ omma iks ummi kah tugõnu:Padari Ivarit, Kama Kaidot.
Ma arva, et põhjuisi, mille võõril inemiisil vanal Võromaal valimiisil parõmbalõ lätt ku ummil, om vähämbält kats. Pall’o võiva põtõ «rahvuslikku alaväärsuskompleksi». Tuu om sääne hirm, mis pand inemise arvama, et kõik uma omma ulli ja õnnõ kiäki muialt tulõja saa mi iist saista.
Tuud arvamist tugõ uskminõ, et Tal’na miis vai naanõ saa Tuumpääl parõmbalõ toimõ ku mõni võrokõnõ, kes või pää vasta ussõpiita är lüvvä vai nilbõ parketi pääl pikäle sata.
Tõnõ põhjus või olla tuun, et Võromaalt olõ-i lihtsäle võtta säändsit kandidaatõ, kiä sobinu rohkõmb ku 5000 inemisele. A ku mi ummi puult hellü ei anna, sis ei saa mi siäst nuu tubli poliitigu üles kassuki.
Ma kutsu inemiisi üles tugõma ummi poliitikit, kellega om võimalik juttu aia ja kellele saa üteldä, kuis elo piät käümä. Uma ja võõra vaihõl vaiht tetä olõ-i rassõ: poliitik kas mõist võro kiilt vai ei mõista.
Näütüses Kõva Kalvi vai Tuliku Üloga om lihtsä trehvädä, selle et nuu mehe tulõva nädälilõpus iks kodo, a kon Randpere Valdo eläs vai mis om Aaviksoo Jaagu kõnnõtraadi nummõr, ma joht ei tiiä.
Jaga