Leivaliidule mõni aeg tagasi langenud kartellikahtlustuse juhtum pole esimene ega kindlasti viimane kord, kui ühe tootmisharu ettevõtted ühise laua taga hinna kasvu prognoosisid. Õigesti prognoosisid, sest nüüdseks on avalikuks tulnud, et septembris-oktoobris viivad pagaritööstused planeeritud hinnatõusu läbi ja nende eeskuju on olnud nakkav.
Uut peatükki pagarifirmad Eesti äritegevuse ajaloos muidugi ei avanud. Neil päevil ilmnenud tõsiasi, et ühe päevaga tõusis toidupoodides joogipiima hind, ei ergutanud enam õieti kedagi kartellikahtlustki õhku viskama ja konkurentsiametit appi hüüdma.
Piimatootjad on üle kümne aasta täiesti varjamatult püüdnud turu madalseisu perioodidel omavahelises koostöös toorpiima kokkuostuhinda neid rahuldavale tasemele üles kruvida. Ikka ja taas on kokku saadud, et arutada, milline peaks olema „mõistlik“ kokkuostuhind ja mil viisil seda saavutada, kui maailmaturg parasjagu mõõnab ja sent ei taha mitte kuidagi veereda.
Farmerite ainus võimalus sundida tööstusi hinda tõstma, on ähvardus nad kollektiivselt toorpiimast ilma jätta. 1990ndate lõpus ei tulnud sellest plaanist suurt midagi välja, sest ühtviisi vaeseid tootjaid oli palju. Piisas sellest, kui mõnele suurema piimakarja omanikule tehti hinna osas ekstrapakkumine ning plaanitud kartell variseski kokku.
Nüüd, kus Eesti põllumajandus on koondunud suurtootjate kontrolli alla, on farmeritel lihtsam taolisi kokkuleppeid omavahel teha – võimalikke althüppajaid on hoopis vähem. Kuuldavasti suudeti eelmisel talvel toorpiima hinnatõus esile kutsuda nii, et piima asuti müüma Lätti, mis tekitas siseturul toorpiima defitsiidi, millele loomulikult järgnes piima kokkuostuhinna tõus.
Piir selle vahel, kus lõppeb koostöö ja algab kartell, on üsna hägune. Kui näiteks arstide ametiühing ähvardab, et nad mingist tunnitasu piirist odavamalt ei tööta ja lahkuvad hoopis Soome, siis kas see on tööjõu, kui rahas mõõdetava sisendi, hinnakartell või mitte?
Et majanduskasvu taastudes painab ettevõtteid kiusatus vahepealsel seisakuajal saadud kahjud hinnatõusuga tasa teha, on inimlik saamahimu. Ettevõtete kasumiplaanid vajavad täitmist ja samas pole kahtlemata valed ka välja toodud ametlikud põhjendused, et tooraine ning energia on masuaastatel jõudsalt kallinenud, tõusnud on kütuseasktsiis, käibemaks ja viimastel aastatel alandatud palku sooviks tööandjadki tõsta, töötajatest rääkimata.
Kui aga inimesed pole surutisest veel toibumagi saanud hakata ning ees ootab külm talv kõrgete kommunaalkuludega, mõjuvad teated uutest hinnatõusudest kahtlemata ruineerivalt. Eriti juhul, kui see puudutab igapäevaselt ostetavaid kaubagruppe, millest loobuda pole võimalik.

Prognoos või kartell?
Mida siis teha? Loota konkurentsiametile ilmselt väga ei maksa. Isegi kui pagarikartelli uurimiseks algatatud kriminaalmenetlus peaks kartelli tuvastama, ei lähe leib-sai sellest odavamaks. Leiburi näitel saime tõestuse, et pagaritooted kallinevad veel enne kui prokuratuur ja konkurentsiamet uurimise lõpetavad.
Kartelli tõestada on äärmiselt keerukas, sest kuigi kõrvalt vaadates võib kõik olla läbinähtav ja klaar, on olukorrad erinevalt tõlgendatavad. Kui leivaliidu juhatus arutas augustis maailmaturul toimuvaid hinnamuutusi ja avaldas prognoosi, et leib võib kallineda kuni viiendiku, siis ei pruugi sellest faktist kartelli tõestamiseks jätkuda. Ettevõtted avaldavad ajakirjanduses ju pidevalt turuprognoose. Viis aastat tagasi, kui ehitusfirmade juhid kui ühest suust ennustasid ehituse jätkuvat kallinemist, ei visanud kartellikahtlust keegi õhku.
Kartelli avastamise peamine eeldus on „äraandja“ olemasolu kokkuleplaste seas, kellele riik pakub tunnistuse andmise eest kergemat karistust või siis sellest pääsu. Praegu näivad aga kõik pagarifirmad (tegelikult kogu töötlev tööstus) olevat hinnatõusust huvitatud, sest ühtviisi kasuminäljas on nad kõik. Kui Leibur võtab tule enda peale, siis on ülejäänud tööstustel juba lihtne oma hinnatabeleid korrigeerida.
Mõni arvab, et monopolidega võitlemine on ebaefektiivne ajakasutus, sest varem või hiljem saavutavad nad nagunii oma tahtmise. Sama loogika kohaselt tuleks ka võimalikele kartellikokkulepetele käega rehmata, sest kui tootjatel ei õnnestu avalikkuse survel hinda kohe tõsta, siis tehakse seda lihtsalt hiljem.
Võitlema siiski peab, kuid taktikaga, mis ka kasu toob. Kui frontaalrünnak konkurentsiametiga tarbijatel ebaõnnestub, tuleb alustada sissisõda ehk tegutsemist „vaenlase“ tagalas, millega saavutatav võit võib osutuda tulusamaks kui kõva trahviga võidetav hinnalahing.
Märksõnadeks on koostöö ja tarbijate ühistuline tegevus. Jutt ei käi samanimelisest kaubandusfirmast, mis kipub kohati oma kunagisest eesmärgist loobuma, väärtustades teenuse kättesaadavuse asemel üksnes kasumit, vaid uutest ühistutest, mis luuakse naabruskonna, küla või kortermaja trepikoja inimeste kokkuleppel.

Ära osta, tee parem ise
Leiva kodune küpsetamine ei ole enam maavanaemaga seotud ähmane lapsepõlvemälestus, vaid ka linnas üha enam harrastatav käsitöö. Hulgihinnaga toorainet ostes tuleb kodune leib mitte ainult maitsvam, vaid ka odavam, kui poes müüdav tööstuslik analoog.
Maal on pärast piimapukkide kaotamist ja kodus veristatud lojuste liha müügi keelustamist ammu välja kujunenud omad turustusvõrgustikud, kus kaubeldakse toorpiima, koduste piimatoodete, värske liha, munade, köögivilja, kartuli ja millega iganes, mida maa pakub.
Kahtlemata on see maksuvaba ja tervisekaitse poolt kontrollimata ettevõtlus. See põhineb usaldusel, et lehmapidaja ja seaveristaja hoiavad puhtust, nagu seda on maal põlvest põlve hoitud. Eksib see, kes arvab, et tegemist on üksikute friikide elustiili kirjeldamisega. Vastupidi – koduses laudas lüpstud piima viiakse heal meelel ka peredesse, kus inimestel side endisaegse maaeluga puudub.
Osalemine sellisel arhailisel, tavamõistes „mustal“ turul võimaldab turuosalistel toiduainete hinnatõusuga paremini toime tulla, sest kauba hind on puhastatud paljudest kuludest, mis traditsioonilise tootmisega paratamatult kaasnevad – pole transpordi-, tööjõu-, reklaami ja mitrmeid teisi kulusid.
Kindlasti ei jää leiva hind poes sellepärast tõusmata, kui mingi osa inimestest pätsid ise valmis küpsetab, ega hakata ka Rakvere lihakombinaadis närveerima, kui talunikud sigu kodus veristavad ja liha tuttavatele müüvad. Võrreldes tööstusliku tootmisega jääb selline majandamine siiski hobiks, kuigi kasulikuks hobiks.
Linnas, kus keegi lehma ei pea ega kanu karjata, on toidutööstuse ja kaubanduse meelevallast pea võimatu pääseda ja ega enamik seda soovigi. Samas on leiva küpsetamine võimalik ka linnakorteris ning jõukohane igale täiskasvanule, kes ei soovi osaleda pagaritööstuste kasumiplaani täitmises. Tartu veskist ostetud rukki täisterajahust valmistatud seemneleiva kilo omahinnaks tuli meie peres 13-14 krooni, mis on odavam kui poes müüdavate leibade keskmine hind. Õnneks ei nõua naine palka ega raiska raha säilitusainetele.

Jaga