Sildiarhiiv: parteid

Mitu käiku on kihutaval SDEl varuks?

Reformierakonnas ohati ilmselt kergendusega, kui selgus, et sotsid on nüüd Eesti kõige populaarsem erakond.

SDE esiletõusu põhjus pole ilmselt mitte niivõrd maadvõtnud vasakpoolsed meeleolud, vaid tõsiasi, et kõigil punase roosi partei konkurentidel läheb hetkel üsna kehvasti.

Reformierakonnal on probleeme oma ministrite arrogantsuse ja valijate tüdimusega, Keskerakond ja IRL maadlevad oma siseopositsiooni poolt tekitatud probleemidega. SDEle aga puhus konkurentide probleemide taustal pedagoogide streik ainult tuult tiibadesse.

Parteiliider Sven Mikser on saanud enesekindlust tublisti juurde ja partei üritab luua tema ümber peaministriaurat, veendes valijaid, et lisaks mõnevõrra elukaugele välis- ja julgeolekupoliitikale tunneb Mikser end kindlalt ka kodustes asjades.

Ponnistust on saatnud edu. Kaasa on aidanud tõsiasi, et temaga sama ambitsioonikat konkurenti peaministri kohale Mikseril praegu silmapiiril pole. Peaministrikarjääri lõpetada lubanud Andrus Ansipile ei ole Reformierakond järeltulijat nimetatud, Urmas Reinsalu pole kindel, kas tal võimaldatakse partei riigikogu valimistele viia ja Edgar Savisaar mõjub peaministrikandidaadina juba mõnevõrra koomiliselt.

Polegi imestada, et märtsis troonisid erakondade populaarsustabelit sotsid ja isekeskis juba mõtiskletakse, mitme protsendipügala võrra saaks maksukoormust tõsta, kui valitsusohjad lõpuks enda kätte saadakse.

SDEl on Mikseri käe all tõepoolest õnnestunud lahti saada poliitilise „puudli“ staatusest. Kui varem olid sotsid nii Toompeal kui Tallinnas need, kes vajadusel kaasati koalitsiooni ja vajadusel aeti sealt minema, siis nüüd on saavutatud positsioon, mis peaks võimaldama ise tingimusi esitada, partnereid valida.

Vormi vale ajastus

Miks peaks Reformierakond sellest siis rõõmu tundma, et maailmavaateliselt kõige verisemal konkurendil on hästi hakanud minema?

SDE on praegu nagu suusataja, kes on jaanipäevaks saavutanud tippvormi. Kõik on super, aga ainus häda on selles, et juunis ei saja lund ja võistlusi ei peeta. Kui Andrus Veerpalu vormi tippu rihiti nädalapäeva täpsusega, siis sotsid, võib juhtuda, panid oma tippvormi ajastamisel kolme aastaga puusse.

Sotside varane esiletõus tuli Reformierakonnale parimal võimalikul ajal. Kuigi see tekitas osades inimestes eufooriatunde, et lõpuks ometi said ülbeks läinud võimulolijad ninanipsu ja tormihoiatuse, aitas see ühtlasi maha võtta ka arutelu ministrite arrogantsuse üle.

Vähe sellest – nüüd, kui kõik imetlevad sotside edu, on kaitsesse surutud Reformierakonnal võimalik ridu koondada, uus rünnak üles võtta, et suruda vastasele peale oma mäng. Pealegi andsid sotsid selleks ka suurepärase põhjuse – maksutõusu perspektiivi.

Mis te arvate, mida Reformierakond nüüd teeb? Mõistagi tuleb ta välja arvutustega, et näidata, mitu eurot sotside soovitav maksutõus iga palgasaaja taskust riigikassasse ära lohistab. Ettevõtjatega on lihtsam, sest nemad on enamjaolt niigi seisukohal, et tööjõuga ehk siis ettevõtlusega seotud maksud on liiga kõrged. Äripäev juba jõudis avaldada juhtkirja pealkirjaga „Peaasi, et Mikserist peaministrit ei saa“.

Kahtlemata ei jää ka SDE pealt vaatama, vaid püüab initsiatiivi haarata ja selgitada, et kõrgemad maksud tähendavad ühtlasi suuremat avalike teenuste mahtu ja üldist suuremat edenemist.

Uus vastasseis

Reformierakond on lõpuks leidnud endale taas vastase, kellele enne valimisi vastanduda. Mäletatavasti on vastandumine Keskerakonnale oravaparteile varasematel valimistel edu toonud, kuid Keskerakonnast ei ole nüüd enam väärilist vastast. Nurka surutud Keskerakond kontrollib küll venekeelseid valijaid, kuid eestikeelsete valijate seas on oma positsioone järjest minetatud. Reformierakonnal seevastu pole venelaste seas kuigi suure šansse. Kokkuvõttes pole kahel parteil enam mille ega kelle nimel vastanduda – mõlemad on mängivad eri liigas.

Pealegi ei paku põdura vastase nokauteerimine ühelegi poksijale rahuldust ja ka ei arenda teda. Sestap võib Reformierakond tunda rõõmu väljakutse eest, mille SDE on talle esitanud. See sunnib jalad kõhu alt välja tõmbama ja end vormi viima.

SDE kindaheite ajastus sobib Reformierakonnale hästi. SDE on praegu nagu trekisõitja, kes on kohe võidusõidu alguses läinud napilt juhtima, kuid sellelt positsioonilt on sõitu võita palju raskem kui jälitajal, kes õigel hetkel liidri tuulest välja kargab.

Kui vorm on väga hea, on võimalus võidusõit võita ka tervet sõitu juhtides. Kas SDE vorm on nii hea, et ka 2015. aasta märtsis Reformierakonnale konkurentsi pakkuda? See pole võimatu, kuid see on raske. Reformierakond kasutab ära kõik oma oskused, et SDE lipp enne valimiskampaaniat auklikuks lasta. Ise aga sukeldutakse 2014. aasta teises pooles valmiskampaaniasse värske jõuga, mida pakub neile uus esimees.

Uus liider võimaldab oravatel saada usalduskrediiti, mille konkurent SDE on selleks ajaks juba ära kasutanud. 2015. aasta märtsiks ei ole Sven Mikser enam SDE uus juht, nagu ta oli seda enne eelmisi, edukalt lõppenud riigikogu valimisi. Millega nad siis valija tähelepanu kavatsevad köita? Lubadusega makse tõsta?

Kui sotsid tahavad järgmisi valimisi võita, peab neil olema veel üks või kaks käiku lisaks, mis kampaania haripunktis sisse lükata. Kui neid käike pole, siis ei sünni ka vasakpoolset valitsust.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Kui kodanik haarab võimu…

Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi.

Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.

Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.

Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.

Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus.

Nojaa, Ansipi reaalne tagasiastumine toimub muidugi alles kolme aasta pärast ja ilmselt astub ta edasi Euroopa Komisjoni, mitte tagasi majandusministeeriumisse või Tartu raekotta, kuid eks Eesti demokraatia ole ka veel suhteliselt noor ja alles kujunemisjärgus. Ega ilmselt uskunudki keegi, et Ansip, kes alles detsembris kinnitas üle enda soovi peaministrina jätkata, juba paar kuud hiljem peab oma tuleviku ümber hindama.

Vabaühendused on saanud näidata oma jõudu, millega nüüdsest tuleb arvestada igal erakonnal, kes soovib olla tõsiseltvõetav. See muudab riigi valitsemise raskemaks, aeglasemaks, kuid kvaliteetsemaks. Mida rohkem poliitikud inimesi kuulavad, seda vähem on meil „seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi“, seda rohkem on meil seadusi, mis on loodud meie endi poolt meie endi jaoks.

Vabakonnad on tõestanud (ilmselt neile endilegi ootamatult), et Eesti inimesed ei ole sugugi nii tuimad tükid, nagu me vahest ise oleme harjunud endist mõtlema. Selle heaks näiteks on ka käesolev streiginädal.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Ansip läheb Euroopasse

Peaminister Andrus Ansipi lubadus jätta järgmise valitsuse moodustamine teiste hooleks, on ilmselt kinnitus spekulatsioonile, et seejärel võtab ta sisse volinikukoha Euroopa Komisjonis.

Lubadusega mitte olla järgmine peaminister (kui paljud saavad endale lubada luksust tõsimeelselt nõnda väita?), võttis Ansip kõigepealt maha pinged, mis seoses ACTA, kurikuulsa „fooliumikõne“ ja ebaõnnestunud vabandamisega tekkisid.

Kuigi ta rääkis oma Tartus peetud kõnes väsimusest, nii inimeste tüdimusest temast kui ka tema enda väsimusest, siis tõeliselt on avalikustatud taganemisplaani taga siiski viimaste nädalate sündmused. Mäletatavasti oli valitsusjuht veel detsembris palju reipam ja lubas valitsuse pressikonverentsil, et plaanib sellel kohal jätkata nii kaua kui suudab. Võis mõista, et see tähendab selget eesmärki jätkata valitsusjuhina ka pärast 2015. aasta valimisi.

Uus reaalsus on selline, et Eestis on eelseisval kolmel aastal ametis peaminister, kes on otsustanud selle tööga lõpparve teha. See on päris pikk aeg ja ka omapärane aeg. Lahkuja mehe staatus annab juurde vabadust teha ja öelda asju, mida tagasivalimisele pretendeeriv valitsusjuht teha ei saaks. Iseasi, kas Ansip sellist olukorda ära kasutab ja kui, siis milleks.

Eelkõige kuluvad need aastad ära aga suurtele vangerdustele, mis tuleb kõigi osaliste pehmeks maandumiseks ära teha. Esiteks tuleb Ansipile leida väärikas mantlipärija, kes suudaks kokku panna järgmise valitsuse, kuid, mis veel tähtsam, viia erakond 2015. aastal valimisvõidule. Karismaatilisi liidreid pole kunagi üleliia palju ja Reformierakonna jaoks halvemal juhul puhkeb hoopis sisetüli.

Selle kõrval tuleb Ansipil saavutada, et valitsus esitaks ta Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu liikmeks, mis peaks juhtuma 2014. aasta teises pooles. Komisjoni järgmine koosseis asub ametisse ilmselt enam-vähem samal ajal, kui meie Riigikogu uus koosseis.

Samuti tuleb kolme aasta jooksul teha eeltööd, et 2016. aasta sügisel leiaks Riigikogus piisava toetuse siis 68 aastaseks saav presidendikandidaat Siim Kallas.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Kuidas Urmas Reinsalust peaminister saaks

Urmas Reinsalul on suurepärane võimalus olla IRLi esimees, keda ajalugu ei mäleta, aga tal on ka pisike võimalus minna ajalukku mehena, kes lõpetas Andrus Ansipi pika ja katkematuna näiva peaministrikarjääri.

Ajakirjanduses loodud pilt Urmas Reinsalust kirjeldab teda kui tagasihoidlikku poliitikut, kes oskab küll toredaid kõnesid pidada, otsida kompromisse, kuid kellel on puudu see miski, mis suured poliitikud ülejäänutest eristab.

Et lähemad paar-kolm aastat võiks IRLi juht niisama molutades mööda saata, on ka väliste tegurite poolt üsna soosivalt paika pandud. Valitsusest neid sügistalvise skandaali tõttu välja ei aetud, reiting püsib enam-vähem talutaval tasemel ja ka sisetüli ei paisunud nii suureks, et see ähvardanuks partei lõhki kiskuda.

Kuigi jaanuari suurkogult oodati suurt intriigi, jäi see tegelikult tulemata. Endise peasekretäri Andres Ammase lahkumine IRList ei leidnud järgimist, mis näitas, et partei jääb püsima.

Seega võiks Reinsalu keskenduda enda väljateenitud positsiooni kindlustamisele ja teha ettevalmistusi järgmise aasta kohalikeks valimisteks. Võitlus kahes suuremas linnas tuleb küll kõva, aga imedesse vaevalt keegi enam usub. Nii Tallinnas kui Tartus võitleb IRL teise ja kolmanda koha peale.

Kuidas end kehtestada?

Aga kohalikud valimised ei ole IRLi ja Reinsalu peamine probleem. Küsimus on hoopis selles, kuidas viimastel kuudel positsioone maha mänginud IRL suudaks end üleriiklikult kehtestada? Kuidas saaks Urmas Reinsalu kehtestada end parteiliidrina olukorras, kus ta valitsusse ei kuulu ega ilmselt saagi praegusel juhul kuuluma?

Reinsalut ei peeta ju päris liidriks, vaid mingiks aseaineks, kes hoiab kohta kahe aasta pärast tulevale „õigele“ esimehele.

Raske on aga uskuda, et Urmas Reinsalu ise on oma augutäite rolliga leppinud. Küllap on temalgi marssalikepike seljakotis ehk soov istuda valimispäeva eelõhtul ETV stuudios koos teiste peaministrikandidaatidega. Kuidas sinna saada?

Enese kehtestamiseks peaks ta tulema toime ei millegi vähema kui riigipöördega, see tähendab moodustama vahevalitsuse, nagu seda tegi Andrus Ansip 2005 aastal. Vaid nii vabaneks erakond külgehakkava Reformierakonna puudli mainest ja vaid nii suudaks pehme väljanägemisega Reinsalu tõestada, et suudab mängida ka meeste liigas, kus praegu ruulib Andrus Ansip päris üksinda.

Võimalused selleks on olemas, kuigi peab möönma, et tegelik elu on alati palju nüansirikkam ja keerukam, kui mistahes paberil väljamängitud skeem.

Pärast eelmise aasta Riigikogu valimisi oli Reformierakonna jätkamine peaministriparteina väljaspool arutelu, nagu ka see, et koalitsioonipartnerina jätkab valimistel kolmanda tulemuse teinud IRL.

Olukord Riigikogus on muutunud

Aasta tagasi sai üsna veenvalt öelda, et ees ootab neli aastat parempoolset enamusvalitsust, sest mis seal parlamendis õigupoolest üle jäigi. Teoreetiline võimalus olnuks IRLil osaleda Keskerakonna ja sotside kolmikliidus, kuid Edgar Savisaare valitsusse ei tahtnud ega taha ju keegi minna.

Olukord on aga aastaga sedavõrd palju muutunud, et ühtset Keskerakonda enam pole. Pärast Jüri Ratase edukat esinemist Keskerakonna esimehe valimistel on see partei muutuste tuules ja keegi ei oska ennustada, millega kõik kord lõppeb. Kui kaua jaksab Ratas ja tema toetajad Savisaare taandumist oodata?

Riigikogu keskfraktsiooni 26 liikme seas on kümmekond saadikut, kes ei kuulu n-ö savisaarlaste hulka. Need Ratase toetajad kuuluvad seltskonda, kes taunivad ka äsjast kirjaskandaali ja on väsinud opositsioonis kükitamisest. Nad on kätte saanud sõnumi, et kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, pole neil lootustki jõuda valitsuskoalitsiooni. Aga Savisaareta…

Urmas Reinsalu saaks neile pakkuda selle võimaluse – tulla koalitsiooni. IRLi 23 ja kümmekond Keskerakonnast lahku löövat saadikut annab kokku 33 kohta ehk sama palju, kui on Reformierakonna fraktsioonil.

Mõistagi tuleks neil rahulduda töö jätkamisega parlamendis, sest ainult nii oleks vähemusvalitsusel vajalikud toetushääled tagatud. Kui mõni keskerakondlane suunduks valitsusse, võib asendusliikmeks tulla Riigikokku savisaarlane ja valitsuse toetus variseks kokku.

Haldusreformi valitsus

Valitsuskabineti paneksid kokku IRL ja SDE. Kahel parteil ja grupil sõltumatutel keskerakondlasel oleks Riigikogus 51-52 häält, kuid pole välistatud, et aja möödudes lisanduks nn sõltumatuid keskerakondlasi veelgi.

Sotsid peaksid olema säärasest võimuliidust huvitatud, sest see on nende jaoks ainus võimalus, kuidas Riigikogu selle koosseisu ajal valitsusse saada. Pealegi viisil, kus neid ei saa välja vahetada, nimetada neid paremerakondade kaasajooksikuks.

Pealegi kulub SDE esimees Sven Mikserile ära koht kabinetis, näiteks välisministrina, mis annaks talle võimaluse harjutada valijat mõttega, et temast võiks kord saada ka peaminister, kes ta ilmselgelt ihkab olla.

Mis võiks olla selle valitsuse eesmärk peale selle, et Urmas Reinsalust saab peaminister, IRList valitsuse juhtpartei, sotsid pääseksid võimule ja Keskerakonna lagunemine kiireneks? Kuidas seda valitsust avalikkuse ees poliitiliselt korrektselt õigustada?

Ettekäändeks kõlbaks näiteks haldusreform, mida IRL alalõpmata soovib läbi viia, kuid mida Reformierakonna valitsuses oleku ajal pole võimalik teha. Muudatused riigihalduses on SDEle samuti sobilik teema ja selline vähemusvalitsus võiks reformiga isegi toime tulla. Sotside meelispalaks võiks olla riiklik kutsehaiguskindlustus.

Kas Urmas Reinsalul jätkub julgust perutava hobuse selge hüpata?

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Tehingud ristiisaga


Keskerakonna katse oma järjekordset rahaskandaali summade väiksusele viidates naeruvääristada on nende poolt kahtlemata kaalutletud valik, kuid see viitab millelegi palju hullemale.
Mario Puzo tegelaskujul Vito Corleonel oli kombeks inimesi nende hädas aidata ja teha neist seeläbi enda tänuvõlglased. Abistamine tõstis tema autoriteeti ja ühtlasi lõi võrgustiku inimestest, kes don Corleonest sõltusid. Kui ristiisaks kutsutud donil oli tarvis teenet, ei olnud tänuvõlglasel võimalik sellest keelduda.
Esmapilgul näib rakette müütava Võru mehe ja Keskerakonna tehing tõesti naeruväärne. Võru mees maksis 500 eurot ja sai selle eest tõenäoliselt vastu midagi, mida ta vajas. Kui aga jamaks läks, eitavad osapooled kõike ja uurimisorganid ei jõua õigupoolest mitte kuhugi. Miks?
Sest süsteem on üles ehitatud klassikalises maffiastiilis: korraldused ja suunised liiguvad käsuliini pidi, kus on palju vaheastmeid ja neid antakse edasi tunnistajate juuresolekuta. Lõpuks pole võimalik kellelegi mitte midagi tõestada, sest keegi pole kellelegi näiliselt nagu midagi öelnud. Ometi on raha liikunud ja töö tehtud.
Kui Võru raketimüüjal tuli maksta 500 eurot meeleheaks, viitab see küll ühest küljest tehingu naeruväärsusele, kuid teisalt võimaldab see hinnata asjade tegelikku seisu: Keskerakonna poolt kontrollitavates asutustes tuleb ilmselt iga liigutuse eest ristiisale meelehead maksta. Seejuures ei maksta ristiisale aga otseselt midagi.
Seejuures, tuletan meelde, käib jutt mitte maffiast vaid ühest Eesti parteist. Ja mitte kellegi taskuparteist, vaid erakonnast, mis omab parlamendis suuruselt teist fraktsiooni ning valitseb pealinna.
Keskerakonna kui poliitilise jõu puhul ei ole enam mõtet rääkida allakäigust, vaid katastroofist. Raske on ette kujutada, et partei, mille liikmeid ikka ja jälle altkäemaksu süüdistuse või millegi sarnasega vahele võetakse, suudab pikemas perspektiivis jätkata.
See pole lihtsalt võimalik ning on aja küsimus, millal saabub kätte kriitiline piir, kus isegi andunumad fännid pööravad selja. Need on inimesed, kes usuvad ristiisa võimesse kõigega hakkama saada, aga nad pööravad talle selja, kui näevad, et ta pole enam kõikvõimas.
Mul ei ole usku, et Jüri Ratas ja tema poolehoidjad suudaksid seda erakonda teisele rajale pöörata. Kuni selle lahtikirjutamata struktuur püsib praegusel kujul, ei ole ükski teine inimene võimeline midagi muutma ilma, et sellele eelneks ristiisa korraldus. Ja kui uus juht jääb sõltuma ristiisast, siis uut juhti ju pole.

Pigem ootaksin Keskerakonnas pereheitmist, mis päädiks selle „valgete“ liikmete ühinemise neile maailmavaateliselt lähedalseisva SDEga või sootuks uue partei asutamisega. Sotsid on alles hiljuti näidanud üles enda suurepärast absorbeerimisvõimet. Ilmselt pole see kuhugi kadunud.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Andke maavanemale maa või koondage ära


Naljatades öeldakse, et maakondade tasakaalustatud arengu eest seisma pandud maavanematel pole seadusetähe täitmiseks muud võimalust, kui seista hommikul maakonna ühes ja õhtul teises servas. Reaalseid hoobasid ehk eelarveraha poliitiliseks figuuriks muutunud maavanemal arendustegevuseks pole.
Maavanemate politiseerimist on aastaid saatnud nii kohalike omavalitsusjuhtide kui ajakirjanike hurjutamine, sest valitsus on sellest suhteliselt väheolulisest ametikohast kujundanud poliitilise broilerifarmi, mis pakub soodsat võimalust hüppeks Riigikokku. Seevastu kohaliku elu-olu kujundamisel ja korraldamisel on maavalitsused oma koha kaotanud.
Kuigi regionaalminister Siim Kiisler väidab, et maavanemad peaksidki kuuluma võimuparteisse, sest nii on neil tänu valitsuse toetusele lihtsam töötada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga.
Maavanemal lihtsalt pole selliseid ülesandeid, kus ta peaks langetama poliitilist kaalutlemist eeldavaid otsuseid. Maavanem saab oma töös tugineda üksnes seadusele, mitte valitsuse toetusele. Sama nõue kehtib ka valitsusele.
Faktiliselt on loodud aga olukord, kus mittepoliitilisi maavalitsusi juhivad poliitiliselt üsna kõrgelt motiveeritud inimesed. Nad tahaksid „juhtida maakonda“, kuid tegelikult ei allu see maakond neile. Maavanema asemel kamandab seal hoopis grupp kohalikke omavalitsusi.
Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda, kui partei saadikut, tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.
Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all.
Neile seadusega pandud kohustus, teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet, ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5-ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.

Maakonnad on juhitamatud
Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.
Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamise osas maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.
Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi.
Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendunud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.
Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks „maa valitsusteks“ ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses, kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.
Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Üksikuna poliitilisse sohu


Üksikliige Riigikogus näib kui viies ratas vankri all, kellest on rohkem tüli kui üldsusele kasu. Siiski on neid donkihotlikke parlamenti püüdlejaid erakordselt palju, mis sunnib küsima, kas sõltumatud saadikud on uueks vooluks Eesti poliitikas?
Sõltumatuid, fraktsiooniväliseid saadikuid on jätkunud Riigikogu igasse koosseisu. 1990ndatel tuli kasutusele mõiste „poliitiline soo“, mille alla liigitati sõltumatud saadikud ja mõned erakonnad, kes polnud oma kuuluvust koalitsiooni või opositsiooni selgepiiriliselt määratlenud.
Riigikogu „soostumine“ polnud omane 90ndatele. Parlamendi XI koosseisu lõppfaasis on fraktsiooniväliseid saadikuid kaheksa ja roheliste kuuluvus opositsiooni või koalitsiooni on sõltunud asjaoludest.
Mitte ükski fraktsiooniväline saadik pole Eesti parlamenti jõudnud omal käel, vaid erakonna nimekirjas, millest hiljem on kas lahku löödud või välja visatud. Riigikogu XI koosseisu staažikaim ja kuulsaim sõltumatu oli keskfraktsioonist tõrjutud Jaan Kundla. Temast oleks 2009. aasta kevadel äärepealt sõltunud isegi valitsuse moodustamine.
Mäletatavasti lahkus SDE siis koalitsioonist ning võimule jäänud Reformierakonna ja IRLi liit kontrollis Riigikogus 50 kohta ehk sama palju, kui opositsiooniparteidel nelja peale kokku. Spekuleeriti, et Kundlast sõltub see, kumb pool uue valitsuse moodustab. Tegelikult ei tulnud Kundlal midagi otsustada, sest Rohelised asusid toetama Andrus Ansipi vähemusvalitsust.

Üksikkandidaat kui põrsas kotis
Ainus sihile jõudnud Eesti üksikkandidaat on europarlamenti valitud Indrek Tarand. Pole muidugi selge, kas valijates tekitas poolehoidu poliitiku programm või leidis aset massiline umbusaldusavaldus erakondade vastu ehk Tarandil lihtsalt vedas meeletult.
Üksikkandidaadi poolt hääletamine meenutab mõnevõrra põrsa kotis ostmist. Tarandi puhul sai rohkem kui 100 000 valijat alles hiljem teada, et tegelikult andsid nad hääle Rohelistele, kelle fraktsiooniga poliitik europarlamendis hiljem liitus. Kas Tarand saanuks sama palju hääli ka ametlikult Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerides, jääb vastuseta küsimuseks.
Tarandi edu üheks võtmeks oli valimiste toimumine ühes ringkonnas, mis võimaldas tema poolt hääli anda inimestel Võrust Viruni. See on ka Riigikogu üksikkandidaatides tekitanud nõudluse üheringkonnalise valimise järele, mis kaotaks praegused piirangud. Näiteks Võru-, Valga- ja Põlvamaal ei kandideeri neil valimistel mitte ühtki üksiküritajat, samas kui näiteks Räpina juurtega Leo Kunnase poolt sooviks ehk nii mõnigi oma hääle anda.
Arvestades, et üksikkandidaatide põhiseltskond on vähetuntud inimesed, ei tagaks üheringkonnalised valimised neile veel pääsu Riigikokku. Koguda tuleks ikkagi vähemalt viis protsenti häältest, mis käib enamikule neist üle jõu. Vaid tähtede hea seisu korral võiks sellisel juhul reaalselt mandaadile mõelda näiteks Mark Soosaar, Leo Kunnas, Mart Helme või Toomas Trapido, aga ka roheliste nimekirjas nn vabatmeestena kandideerivad tuntumad härrad.

Abi oleks valimisläve kärpest
Hoopis kindlam viis aidata tuntud inimesed sõltumatu saadikuna Riigikokku, on alandada valimiskünnis näiteks kolmele protsendile, nagu on soovitanud Liia Hänni. Sellisel juhul võiks mõni eelmainitud kandidaat tulla toime mandaadi muretsemisega ka juhul, kui neid jagatakse jätkuvalt 12 ringkonnas.
Valimiskünnise alandamine nõuaks aga Reformierakonnalt, kelle nõusolekuta, nagu ähvardatakse, ei kuku Riigikogus järgneval neljal aastal ka pastakas laua alla, suurt eneseohverdust. Miks peaksid parlamenti pääsenud erakonnad pingutama selle nimel, et üksikkandidaadid ja väikeparteid Riigikokku saaks? Miks peaks poliitika koorekiht, kus üksteise nõrkusi ja tugevusi tuntakse, heast peast laskma paleesse pööbli, kelle käitumine on prognoosimatu ja jäme? Loomulikult seda ei tehta.
Teisalt tuleb küsida, kas üksikkandidaatide parlamenti aitamine tooks kaasa poliitika muutumise avatumaks ja rahvale lähedasemaks, suurendaks diskussiooni, nagu ehk loodetakse?
Indrek Tarand ning Jaan Kundla on tõestanud, et sõltumatu poliitik võib põhjustada küll rohkelt elevust ja kõneainet, kuid varem või hiljem seisab ta valiku ees: kas muutuda mõne erakonna satelliidiks või jääda poliitilisse isolatsiooni.
Jutud sellest, et sõltumatud saadikud kujutavad endast demokraatia uut taset, on soovmõtlemine. Riigikogus poliitilise „soo“ suurendamine ei arenda demokraatiat. Paraku või mitte, kuid demokraatia tervis sõltub suuresti erakondades toimuvatest arengutest. Loodetavasti osatakse parteikontorites oma vastutuse koormat adekvaatselt hinnata ning ka parteide lihtliikmed tunnetavad enda osa selles protsessis.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Enampakkumine debati asemel. Jälle


Talve hakul avaldati arglikke ennustusi, et Riigikogu seekordne valimiskampaania tuleb sisukam kui eelmise kümnendi omad, sest parteidel pole massiivse meediakampaania jaoks raha ja riigi rahakoti kõhnus ei luba loopida grandioosseid lubadusi. Välja kukkus aga nagu alati.
2003. aasta valimiskampaania märksõnadeks oli ausus ja eetika, mille abil murdis võimsa aplombiga Riigikokku ja valitsusse Res Publica. 2007. aasta valimisi iseloomustas majandusbuum ja sellestu tulenev uljus, mis lubas erakondadel anda inimestele ka kõige võimatumaid lubadusi. Mis jääb aga iseloomustama 2011. aasta valimisi?
President Toomas Hendrik Ilves pakkus aasta lõpus välja, et nendel valimistel tuleks rahval olla kohtumõistjaks selle üle, mis on poliitikas lubatud ja mis mitte. Riigipea aastalõpu tervituses kõlasid Edgar Savisaare rahaskandaalile hinnangut andvad hüüded, nagu „Demokraatia pole müügiks“ ja „Austust ei saa osta“, kuid nüüdseks on selge, et mingisugust aususe referendumit nendest valimistest ei tule.

Euro tulek päästis Keskerakonna
Aastavahetuse melule järgnenud rahavahetus hõivas Eesti inimeste ja ajakirjanduse meeled sedavõrd, et Keskerakonna esimehe valgustkartvate tehingute uurimiseks jätkus huvi vaid Keskerakonna enda nn tõekomisjonil.
Detsembris võisid Savisaare-vastased küll rõõmust käsi hõõruda, kuid juba jaanuari alguses oli selge, et rahaskandaal mõjutas Savisaart veel vähem kui tema 1990ndate keskpaiga lindiskandaal. Küsitlused on kinnitanud, et partei populaarsus kannatas detsembritormis õige vähe.
Kas on süüdi rahapuudus või äsjane skandaal, kuid Keskerakonna kampaanial puudub suurimale opositsioonierakonnale vääriline hoog ja sisu. Kahemõtteline hüüdlause „Aitab“ on iseenesest hea valik, võimaldades edastada, sõltuvalt vajadusest, nii negatiivset kui positiivset sõnumit, kuid kampaania tervikuna jätab kulunud mulje.
Valitsusparteide süüdistamine suures tööpuuduses ja hindade tõusus on plaat, mida Keskerakond on mängitanud juba 2009. aasta suvest saadik. Kampaania on loodud negatiivsusele, pöörates vähem tähelepanu lahenduste otsimisele.
Võimalik, et Keskerakond tuli valimistele kindla peale tulemust tegema, suunates kampaania pigem praeguste toetajate kinnistamisele, mitte oma toetuspinna laiendamisele.
Teise opositsioonipartei, SDE, kampaania on vastupidiselt Keskerakonnale üles ehitanud uudsusele, millest kantud on ka nende hüüdlause „Uus algus“. Trummipõrina saatel esinev SDE esimees Sven Mikser mõjub Keskerakonna reklaaminägude kõrval värsekamalt ja ka usutavamalt.
Sotside eesmärk ja lootus on nende valimistega oma toetajaskonda suurendada. Uue esimehe juhtimisel võib see isegi õnnestuda, sest Eesti valija on ikka uusi tulijaid armastanud. Kuigi ei SDE ega isegi nende esimees ole Eesti poliitikas uued, katsub punase roosi partei mõjuda värske tuulena Eesti väidetavalt ideedevaeses poliitikas.

Närtsinud rohelised, laisad oravad
Neli aastat tagasi värskeks tuulepuhanguks olnud Eestimaa Rohelised on pärast väsitavaid sisetülisid ja ebaõnnestunud ideed kaasata oma nimekirja parteitud võõrleegionärid, kaotanud nii oma värskuse kui ka usutavuse.
Parteituid häälepüüdjaid kaasamata riskinuks rohelised Riigikogu ukse taha jäämisega. Valija ja rohelise maailmavaate seisukohalt olnuks parem ausalt kaotada, kui end võõraste sulgedega ehtides ilmtingimata erakondade marjamaale pressida. Roheliste parteid vaevavatele probleemidele ei too nn vabatmeeste kasutamine lahendust, pigem vastupidi.
Segadus roheliste seas sobib sotsidele, kes nelja aasta eest hääli just rohelistele kaotasid. SDEl on nüüd šanss võita osa neist tagasi.
Mäekõrgust valimisvõitu ootava Reformierakonna juhikeskne kampaania on ilmetu kindla peale minek, aga sära ja värskeid ideid pole peaministripartei nendele valimistele toonud. Et majandus hakkab pärast suurt langust taas tõusma on sama kindel lubadus, nagu lubada päikese tõusu idast. Reformierakonna ja Keskerakonna kampaaniad oleks kui ühe, kuid laisa tiimi poolt kokku seatud.
Küllap uinutavad oravaparteid valimiseelsed küsitlused, mis lubavad neile isegi üle 40 koha Riigikogus. Täis kõhuga on väga raske end jooksma sundida.
Oluliselt sisukam ei näi ka IRLi kampaania, mille esimees Mart Laar lubab majanduskasvu ja uusi töökohti. Sama riskivaba on lubada kevadeks lillede õitsemist, sest majanduskasv on juba mõnda aega käes ning on vaid aja küsimus, millal ka töökohad tekkima hakkavad.
Vaatamata sellele, et ajad on vaesemad kui neli aastat tagasi, jagub raha-kohe-kätte lubadusi siiski piisavalt ja mitmele maitsele. Paraku kipub vaidlus raha ümberjagamise üle varjutama mitmeid olulisi probleeme, mis peaksid valimiskampaanias käsitlust leidma.
Olgu selleks siis näiteks tööjõu väljarände peatamine, tuumajaama ehitus ja energeetikaküsimused laiemalt, haldusreform ning maaelu jätkusuutlikkus, parteide rahastamine, majanduse sujuv ümberkorraldamine.
Neid teemasid ei soovi erakonnad aktiivsesse kampaaniasse lülitada, eeldades, et inimesed ei saa asjast aru. Siiski peaks kampaanias valitsema teemade osas teatud tasakaal, et debatt ei muutuks enampakkumiseks, vaid asjakohast käsitlust leiaksid ka ühiskonna tegelikud valupunktid ja eesseisvad valikud.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Päästkem parteid sponsorrahast!


Ammu on tuntud tõsiasi, et kits kärneriks ei sobi, sest tulemuseks pole sel juhul mitte hästihooldatud ja lopsakas aed, vaid ärajäratud põõsad ja mahatallatud lillepeenar. Poliitikud on aga tuima järjekindlusega üritanud väita, et erakondade rahastamise puhul see reegel ei kehti ja kõige paremini sobivad parteide rahaasju kontrollima poliitikud ise.

Erakonnad saavad raha neljast allikast: riigieelarvest, liikmemaksudest, oma varalt ja annetustest. Kõige rohkem on avalikkusele peavalu valmistanud just viimane rahavoog, sest selle tegelikku päritolu on tihtipeale raske või isegi võimatu kontrollida. Alati võib õhku jääda küsimuses, kas deklareeritud annetajad on ka tegelikud sponsorid või hoopis raha vahendajad, tankistid.
Peale selle imbub erakondadesse raha ka varjatud moel – saadikukandidaatide isikukampaaniate kaudu. Reeglina rahastab partei oma valimiseelarvest üksnes piirkonna esinumbri(te) kampaaniat, kuid väiksemad tegijad peavad maakondades enesereklaami eest ise maksma.
Kui palju sellisel moel raha kulutatakse ja kelle käest vahendid tegelikult tulevad, pole tegelikult väga täpselt teada erakondade sekretariaadiski, rääkimata avalikkusest, kelle jaoks ühe või teise kandidaadi isiklikud sponsorid ning nende motiivid jäävadki varju.
On täiesti mõistetav, et sellises sogases vees on parteidel üsna mõnus kalastada, sest kontroll on suhteliselt nõrk. Pole imestada, et parteide rahastamise sisukamat jälgimist nõudev õiguskantsler pole leidnud Riigikogus kuigi mõjukaid mõttekaaslasi. Miks peakski kits aedniku kohast vabatahtlikult loobuma?
Erakondade rahaasjade ümber toimuv tekitab üsnagi lootusetu mulje. Demokraatia nurgakiviks olevad parteid peaksid olema ju aususe ja läbipaistvuse musternäidised, kuid inimesed arvavad teisiti: viimases avaliku arvamuse küsitluses usaldas erakondi vaid 27 protsenti Eesti inimestest.

Rahahimu kütavad kallid valimised
Eestis on parteide rahastamise avalikule kontrollile allutamist alustatud valest otsast – püütud on võidelda tagajärje, mitte põhjusega. Erakondade vajadus sponsorraha järele tuleneb peaasjalikult sellest, et ammu on ära tõestatud tõsiasi, et mida pompöössem on valimiskampaania, seda rohkem Riigikogus kohti saadakse.
Raha määrab partei valimisedu. Kuni see on nii, püsib parteidel eluline vajadus sponsorraha järele, mille hankimisel, nagu mullu selgus, ollakse valmis isegi meeleheitlikeks tegudeks.
Eksib see, kes usub, et jõukamad ettevõtjad sponsoreerivad erakondade kampaaniaid nagu mõne lastekodu ehitust. Tihtipeale on tegemist väga suurte summadega, mis on oma eelarvesse varakult planeerinud nii annetaja kui selle saaja. See omakorda eeldab tiheidaid kontakte poolte vahel, varaseid kokkuleppeid ja peaaegu et läbirääkimisi, kuigi kõik parteid kinnitavad, et sponsorraha saamise üle nad läbi ei räägi.
Alati polegi lõpuni selge, kummal poolel annetuse tegemise mõte sündis – kas ettevõtja saabus sellise ideega partei kontrorisse või tegi partei ettevõtjale ettepaneku Eesti poliitikat toetada.
Nii või teisiti: kuni Eesti erakonnad sõltuvad suurel määral annetustest, püsib oht, et annetusega koos käivad ka kokkulepped, millest avalikkus mitte midagi ei tea.

Saaks ka sponsoriteta
Kui valimiskampaaniad poleks nii kallid, ei vajaks erakonnad ka sponsorraha. Oma igapäevased tegevuskulud saaksid nad suurepäraselt kaetud ka riigieelarvest laekuvast rahast, mida polegi nii vähe – tänavu „annetab“ maksumaksja parteidele kokku 5,4 miljonit eurot ehk sama palju kui mullugi. Kui sellele lisada liikmemaksudest laekuv raha ja mõelda, et erakonna liikmed peaksid reeglina töötama oma aadete levitamise eest tasuta, siis peaks sellest ju partei sekretariaadi ülalpidamiseks piisama.
Seda eeldusel, et pole miljoneid nõudvaid valimiskampaaniaid. Sestap tulekski parteide rahastamise korrastamist alustada kampaaniakulude vähendamisest. Kui kampaania viiakse läbi avalik-õiguslikus eetriruumis, rahvakogunemistel, internetis, siis peaks sellest erakondadele oma platvormi ja tähtsamate lubaduste selgitamiseks täiesti piisama. Igapäevaselt leierdatav nn pesupulbrireklaam, kus roosas kostüümis daami asemel presenteeritakse meile tuntud poliitikuid, ei kanna ju mingit olulist sõnumit poliitiku ega tema erakonna kohta.
Kuluka reklaamikampaania asemel tuleks soodustada avalikke debatte kohalikes rahvamajades, kohtumisi valijatega, mis muudaks valimiskampaania dialoogiks praeguse suhteliselt sisutühja monoloogi asemel. See oleks tublisti odavam ja, mis peamine, vahetum.
Annetused erakondadele tuleb keelustada sama loogika põhjal, nagu omal ajal keelustati reklaam ETVs ja Eesti Raadios. Polnud mitte kuidagi põhjendatud, et riigieelarvest toetatud ETV müüs samal ajal ka reklaami ja võistles sel põhjusel Mehhiko seepi näidates kommertskanalitega vaatajanumbrite nimel. Millegipärast on aga erakondadele tagatud laekumised riigieelarvest, kuid samas jäetud õigus „reklaami müüa“ ehk siis annetusi vastu võtta.
Erakondade rahastamise suurem läbipaistvus on saavutatav, kuid üksnes siis, kui valija ise seda kõvahäälselt nõuab. Kuni seda ei juhtu, ei maksa ka loota, et kits kärnerikohast vabatahtlikult loobub.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Kellele on vaja väikeparteisid?


Mõtlen väikeparteidele, ütlen: „Vaimselt sõltumatud, vaesed, kuid ausad, poliitikud, keda ei kammitse poliitiline korrektsus.“ Või siis: „Neist ei sõltu mitte midagi, odavalt ülesostetavad, lärmakas mudaliiga, veidrikud.“
Tegelikult ei saa öelda üht ega teist, sest raske on kirjeldada seda, mida oma silmaga ei näe. Eesti kuus parlamendivälist erakonda on just kui olemas, kuid kas tegemist on reaalselt eksisteerivate poliitiliste ühenduste või „poliitilist investorit“ ootavate riiuliparteidega, on raskesti tuvastatav.
Ometi on väikeparteidel demokraatlikus ühiskonnas oma kindel ja mitte väheoluline roll. Nagu jalgpallis tuleb meistriliigasse jõudmiseks klubil kõigepealt edukalt läbida madalamad liigad, pääsevad ka poliitika kõrgliigasse, parlamenti, üksnes tugevamad.
Kõik klubid ei mahu paratamatult meistriliigasse mängima, kuid see ei vähenda karvavõrdki alamliigade rolli uute andekate mängijate ja klubide kasvulavana. Sama loogika kehtib ka erakondade puhul.

Tummad ja sellega rahul
Riigikogu opositsioonist kostab üha valjemalt väide, et valitsusparteid eesotsas Reformierakonnaga on stagneerunud. Puuduvad värsked ideed. Uue, noorusliku juhi saanud sotsiaaldemokraadid ning sama nooruslik keskfraktsiooni liider taovad seda trummi eriti innukalt, lootes suurendada oma toetajaskonda.
Aga miks ainult SDE ja Keskerakond seda teevad? Kus on oma uuenduslike mõtetega need kuus erakonda, kellel eesmärk saada Riigikokku pole veel täitunud?
Miks vaikib Euroopa Liidu vastane Vabariiklik Partei nüüd, kus Eesti seisab silmitsi „vabatahtliku“ kohustusega hakata raskustes Iirimaa käendajaks?
Miks Vene Erakond Eestis pole iitsatanudki, kui õiguskantsler avalikult muretseb venelaste vähese kaasamise pärast või kui avaldati raport, milles soovitati vene keelele anda Eestis asjaajamiskeele staatus?
Mida tegid Ühendatud Vasakpartei progressiivselt mõtlevad seltsimehed siis, kui tööandjad tulid välja oma kuulsusrikka manifestiga? Miks oli Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu vait, kui Keskerakond põllumeeste kongressi väidetavalt kaaperdas?
Kui parteil puudub võime reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele, siis kuidas saab valija olla kindel, et see erakond üldse mingeid ideid omab, rääkimata nende elluviimisest? Või on süüdi ajakirjandus, kes ei lase väikeparteide teateid läbi?
Pilguheit mainitud erakondade kodulehekülgedel tõestab, et Eesti elu puudutavad tähtsamad sündmused ei tekita nendes neis mingeid reaktsioone. Üksnes Eesti Iseseisvuspartei on suutnud regulaarselt väljastada pressiteateid ja avaldusi neile olulistel teemadel. Ka Kristlikud Demokraadid on tänavu kevadel saanud maha pressiteatega kilekotiaktsiisi vastu, mis oli aga ilmselt juhuslik aktiivsuspuhang.
Aga ka Iseseisvuspartei suhtlemine avalikkusega on mannetu, sest kui tänavu on see erakond tulnud välja 18 pressiteatega, siis näiteks Reformierakonnal oli ainuüksi oktoobris 26 pressile suunatud pöördumist.
Populaarseimas suhtlusvõrgustikus Facebook on parlamendivälistest erakondadest samuti paremini esindatud Iseseisvuspartei, samas kui mõni erakond pole seda kanalit valijatega suhtlemisel veel avastanudki.
Pressiteadete edastamine, interneti suhtlusvõrgustikesse oma juureniidistiku istutamine on nüüdisajal sedavõrd lihtne ja odav, et kohatu on oma olematut propagandatööd õigustada rahapuudusega, millega väikeparteid tavaliselt oma valimiskaotusi põhjendavad.
Kahtlemata kammitseb parlamendiväliseid erakondi rahapuudus, mis ei võimalda palgata professionaalseid suhtekorraldajaid, kuid minnes tagasi jalgpallimaailma, siis sealgi on esiliiga klubid vaesemad kui kõrgliiga seltskond. See ei võta aga esiliiga meestelt mängulusti.

Poliitika esiliiga on nõrk
Parlamendiväliste erakondade käekäik annab diagnoosi ühiskonna ja demokraatia vaimsele tervisele ja Eestis on see halb. Kui Eesti väikeparteid lõpetaks homme tegevuse ei juhtuks mitte midagi, sest oma rolli ei ole nad suutnud välja mängida. Miks see on üldse oluline?
Edasipüüdlikud ning avalikkuse tähelepanu nimel võitlevad väikeparteid peaksid olema need, kes toovad poliitilisse mõtlemisse värskust. Nad peaksid välja pakkuma uusi ideid ja lahendusi, mille peale võimu juures mugandunud poliitikud ei oska tullagi.
Ühtlasi peaksid parlamendivälised erakonnad olema selleks pinnuks, mis ei luba Riigikokku jõudnud parteidel laisalt loksuda, sest neid kummitaks pidev oht meistriliigast välja langeda. Praegu ei kujuta viimastel Riigikogu valimistel esimesena välja jäänud, 1,7 protsenti hääli kogunud Kristlikud demokraadid aga parlamendierakondadele mingit ohtu. Kui üks kuuest Riigikogu parteist peaks jääma parlamendi järgmise koosseisu ukse taha, siis mitte altpoolt tulijate võidu, vaid iseenda vigade tõttu.
Olukord ei ole siiski lootusetu, sest lõpetava Riigikogu koosseisu kuuluv väikepartei Eestimaa Rohelised on alternatiivsete lahenduste ja ideede väljapakkumisega suurepäraselt hakkama saanud. Alternatiivsete ja selgelt väljendatud ideedega nad oma populaarsuse 2007. aastal saavutasidki.
Rohelised jäävad oma vähem kui 1500 liikmega suuruse poolest alla nii Ühendatud Rahvaparteile kui Kristlikele Demokraatidele, kuid erinevalt neist omavad parlamendis esindatust ning tagasid mõnda aega ka vähemusvalitsuse püsimise. Kahjuks pole roheliste edulugu olnud nakkav.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+