Läbi 20 viimase iseseisvusaasta on Eestis vähemalt ühes asjas oldud ühel meelel, ja nimelt selles, et riigil puudub toimiv regionaalpoliitika.
Jaga
Sildiarhiiv: majandus
Ettevõtjate toetamist ei pea häbenema
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Jaga
Teenuste vabast turust sai maal teenustevaba turg
Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.
Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.
Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.
Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.
Mööda allakäigutreppi
Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.
Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.
Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?
Postipanga koomaletõmbumise põhjustab Eesti Posti kontorivõrgu jätkuv kahanemine.
Konkurents linnas rappis maakaubandust
Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.
Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.
Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.
Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.
Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.
Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.
Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.
Maal tuleb kohaneda
Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.
See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.
Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.
Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.
Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.
Ühistud pakuvad eeskuju
Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.
Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.
Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.
Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.
Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.
Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.
Jaga
Gaasitoru teine tulemine
Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.
Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.
Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.
Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.
Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?
Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?
Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.
On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.
Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!
Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.
Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.
Jaga
Elu traadi küljes
Ma ei mäleta enam, mida serblane meile õhtueineks serveeris, kuid järsku hakkas söögitoa laes olev elektripirn vilkuma ja kustus siis. Peremees naeratas, suundus kuhugi ja eemalt kostma hakkava mürina saatel tuli valgus tagasi – seda müra tegi elektrigeneraator.
See 2003. aasta kevadel Kosovo mägedes kogetu tuleb ikka meelde, kui järjekordne torm üle Eestimaa tuiskab ja tuhanded inimesed elektrita jätab. Kui mägedes elav serblane pani elektrikatkestuse puhuks tööle generaatori, siis Eestis, paraku, võetakse välja üksnes mobiiltelefon, et energiafirmale rikketeade saata ja seejärel vaguralt ootama jääda.
Teinekord tuleb reageeringut üsna kaua oodata. Koguni päevi, kui sarnase sisuga sõnumisaatjaid palju juhtub olema. Paremal juhul saate veeta pikki videvikutunde ja küünla valgel isekeskis juttu ajada, halvemal juhul kaotate pea, mõeldes, kuidas panna näiteks laudas tööle lüpsimasin, kui elektrit pole.
Nõnda näib, et maailma eliidi sekka ust paotavad eestlased on elektrikatkestuse korral koguni viletsamas seisus, kui üks Kosovo mägilane, keda küll ei teeninda viisakas energiafirma ja kellel pole mobiiligi, kuid kellel on generaator.
Et elektrigeneraatoreid ja üldse igasugust varustust on tormikahjudele operatiivseks reageerimiseks Eestis vähe, sai selgeks juba 2005. aasta jaanuaris. Siis tõttas vajalikul hetkel oma tehnikaga appi kaitsevägi. Seitse aastat hiljem pole olukord olulisel määral muutunud ja torm tabab elektriliine ja tarbijaid ikka sama ootamatult kui varemgi.
Kes lüpsab kui robot seisab?
Ilma muutmine ei ole inimese võimuses, sest kui torm tuleb, siis seina talle ette ei ehita. Küll on inimesele jõukohane seada oma elu nõnda, et looduse kapriisid teda võimalikult vähe mõjutaksid. Probleem ei ole mitte selles, et tuul on liiga kõva, vaid selles, et traadid ei pea vastu, kui sellele puud kukuvad ja meie elu on nendest traatidest oi kui kõvasti sõltuv.
Maal on elekter iseenesest ju üsnagi uus asi. Paarkümmend aastat tagasi oleks pikaajaline elektrikatkestus piimafarmis põhjustanud küll hulga ebamugavust, kuid lüpsmata jäämise pärast ei oleks udarapõletik lehmi tõenäoliselt tabanud. Kui lüpsimasinat ei saanud käivitada, siis tehti seda tööd käsitsi, mis oli aeganõudvam ja füüsiliselt raskem, kuid lubatud.
Moodsal ajal ei ole see võimalik, sest müügiks minev toorpiim ei või ju välisõhuga kokku puutuda. Pealegi on karjad suured, lüpsjad ammuilma ära koondatud ja robotid asemele ostetud. Kes neid lehmi enam käsitsi lüpsakski?
Nõnda oleme otsekui progressi pantvangis. Või hoopis elektrivõrgu pantvangis, kelle suvast sõltub see, kas kari saab lüpstud, sead söödetud ja sõnnik koristatud. Moodsas laudas ju inimene muud ei teegi kui vaid jälgib, et kogu süsteem töötaks.
Rikkekindlama tuleviku poole
Seal kuskil traatide teises otsas on aga inimesed, kes kogu seda kupatust juhivad. Mida nad lahenduseks välja pakuvad? Jaotusvõrk on lubanud, et kümne aasta pärast peaks elektrivõrk olema praegusega võrreldes rikkekindlam. Aga mida see „rikkekindlam“ õigupoolest tähendab? Kes jõuab kümme aastat oodata? Ja kes kümne aasta pärast seda enam mäletab, mis 2011. aasta viimaste päevade tormistes rindeteadetes sai lubatud.
Vahest tähendab see lihtsalt seda, et 2021. aasta lõpuks on jaotusvõrku sedavõrd palju koomale tõmmatud, et puht statistiliselt on rikkeid vähem kui kümne aasta eest? Paljuke neid inimesi sinna küladesse siis enam elama on jäänudki ja kui pole inimesi, siis pole ka elektrikatkestusi.
Ilmselt oleks ka hiljutiste tormide ajal elektrikatkestusi olnud vähem, kui maru oleks sattunud töönädala keskele, mil inimesed püsivad linnas oma asjatoimetuste juures. Pühade nädalat sõideti aga veetma maakodusse ja nõnda saadi ka liinirikkest operatiivselt teada.
Kuidas tõsta jaotusvõrgu rikkekindlust, teavad energeetikud suurepäraselt ja nende jutt jõuab viimaks välja mingisuguse rahanumbrini, mis energeetikale kohaselt on üüratult suur. See tekitab inimestes aukartust ja võimaldab ühtlasi kõike välja vabandada.
Raha on muidugi alati vähe, kuid ka selle vähesega on võimalik teinekord suuri asju lahendada. Tegelikult pole see liinivõrk nii halb midagi, kui kriitilistel päevadel välja paistab. Suurema osa aastast ta ju ikkagi töötab ning vaevalt õnnestub seda isegi kahekümne aasta möödudes nii rikkekindlaks muuta, et kui 20 meetrit sekundis puhuv tuul sellele mõne puu juhtub kukutama, siis traadid terveks jääks.
Toetus generaatori ostuks
Pigem tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas tagada hajaasustuses elavate inimeste hädapärane varustamine energiaga, kui jaotusvõrku tabab sarnane riketelaine nagu äsja. Kuidas teha nii, et elu ei jääks vähegi asjalikus talus seisma põhjusel, et rikkebrigaade lihtsalt ei jätku.
Midagi keerulist ju pole, sest küsimus on kõigest rahas. Piisava hulga raha olemasolul on võimalik liinivõrku parandada, kuid kiirkorras suuremahuliste investeeringute tegemine pole mõistlik ega efektiivne tegevus.
Teiseks tekib küsimus, kas mõne väikese, keskusest kaugel asuva väiketalu varustamine super-luks ühendusega on majanduslikult otstarbekas.
Sestap tuleks mõelda alternatiivsetele lahendustele. Üks omaaegne regionaalminister, olles tutvunud ühe piiri ääres elava pere probleemiga, mis seisnes selles, et Eesti jaotusvõrk nende taluni ei ulatunud, pakkus välja, et pere võiks kolida sinna kus elektrivõrk on juba olemas. See oleks odavam, kui liinivõrgu kalliks minev pikendamine inimesteni.
Usutavasti on see mõtteviis tänaseks mõnevõrra muutunud ja riigil on võimalik oma abikäsi inimestele ulatada, mitte soovitada neil ära kolida. Nii võiks riik hajaasustuses elavatele peredele ette näha toetusmeetme autonoomse energiatootja ostmiseks. Kas selleks on diiselgeneraator või pakub tehnikamaailm sobivamaid lahendusi, otsustagu juba asjatundjad igal konkreetsel juhul eraldi.
See ei tähenda, et valimatult igasse tallu tuleks riigi kulul diiselgeneraator osta. Esmajoones võiks abi osutada näiteks farmeritele, sest kui neil jääb laut vooluta, on kannatajaks süütud loomad. Seevastu maakodudes, kus linnas töötavad inimesed käivad vaid ööbimas, saadakse päev või paar kindlasti ka küünlavalgel hakkama.
Praktika on riigil taolise investeeringuabi osutamiseks olemas ja jalgratast leiutama ei pea. Peab olema ainult hea tahe. Riik on eraldi regionaalprogrammi vahendusel toetanud hajaasustuses joogiveekaevude ja kanalisatsiooni rajamist põhimõttel, et lisaks riigi rahale osalevad projektis oma kolmandikuga kohalik vallavalitsus ja toetust saav pere. Miks mitte ei võiks sama skeemi järgides eraldada toetusi hajaasustuses elavate perede energiavarustuse parandamiseks?
Pealegi on regionaalministri haldusalas eraldi siseriiklik programm, mille vahendusel toetatakse hajaasustuses olevate majapidamiste liitumist elektrivõrguga. Ilmselt ei oleks väga raske selle programmi eesmärk pisut ümber sõnastada ja pisut ka mahtu tõsta. Seda seniks, kuni jaotusvõrk oma rikkekindlama võrguga valmis saab.
Maal võiks rohkem energiat toota
Seejuures ei peaks too programm tingimata keskenduma n-ö aukude lappimisele Eesti energiakaardil. Üks asi on varustuskindluse tagamine, kuid siit võiks edasi mõelda ja teha tasuvusuuringuid, kas ja kuidas oleks võimalik senisest enam maal kasutusele võtta energia väiketootmisvahendeid, mis osaliselt või täiel määral asendaks peatset börsikaupa.
Energiat toodetakse maal ju üsna palju, kuid valdavalt on tegemist kohalikust toormest saadava soojusenergiaga. Elektrienergia väiketootmine on aga suhteliselt uus ja vähelevinud asi.
Elektrienergia väiketootmise suurimaks probleemiks on investeeringu suhteliselt kõrge maksumus, mis muudab selle tasuvusaja kriitiliselt pikaks ehk seade amortiseerub enne kui ta kasu hakkab tooma. Ka siin võiks riik kaaluda võimalust maaettevõtjaid ja –peresid eraldi toetada. Kuigi pealtnäha paistab, et sellega kahjustaks riik endale kuuluva Eesti Energia ärihuve, pole see päriselt nii. Usun, et mõnda Eestimaa nurka elektri transportimine läheb kokkuvõttes kulukamaks kui tulu, mis sealt laekub.
Kindlasti ei maksa energia isetootmist võtta kui riskivaba ettevõtmist ja näha selles mingisugust imevahendit. Mõnes kohas on ka edaspidi kõige otstarbekam jätkata vanaviisi elektrit täies mahus sisse ostes ja sõltudes jaotusvõrgust.
Teisalt peaks elektri täielik muutumine börsikaubaks innustama inimesi järele mõtlema ja kalkuleerima, kuidas neil tulevikus kõige kasulikum on jätkata – kas loota rikkebrigaadide usinusele ja suurenevale konkurentsile elektriturul või haarata n-ö traadid enda pihku.
Jaga
Äri peab käima kogu Eestis
Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.
Suur pilt on praegu Eesti jaoks positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.
Mõõdukat optimismi lisab tuleviku suhtes ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse. Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000-5000 ettevõtet.
Kahtlemata on see hea uudis. Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.
Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud. Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad?
Tallinnal suur konkurentsieelis
Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid. Kauba peale veel pealinna meelelahutusvõimalused.
Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.
Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinnat ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).
EASi poolt septembris avaldatud Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.
Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, Harjumaa poole märkimisväärselt kaldu.
Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks on koondada (eksportiv) tööstus Tallinnasse ja jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.
Maakonnad vajavad järeleaitamist
Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.
Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. „Tööstuse planeerimine“ kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale.
Eesti riigile kuuluvad mitmed suurfirmad, alustades Eesti Energia ja Eesti Raudteega, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Air’iga. Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.
Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud. Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel puudub resurss, oskusteave ning sidemed, kuidas end investoritele atraktiivseks muuta.
Poliitikutel on kõige mugavam laiutada käsi ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab ja Eesti riik on seda ka teinud.
Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana farmeritele tagasi.
Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.
Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinnat.
Regionaalpoliitika läbi EASi
Läbi EASi makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid. Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal EASi poolt kaasatud 24 välisinvesteeringust tehti enamus Tallinnas või selle lähiümbruses.
Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega. See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses.
Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu nad seda pole. Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada.
Riik ei ole oma vaba maa ressurssi omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama. Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata.
Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus. Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja suunas, siis võib ta olude muutumisel samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.
Jaga
Eesti vajab värsket verd
Eesti inimarengu aruande üks olulisemaid järeldusi on tõdemus, et kakskümmend aastat väldanud edulugu on riigi võhmale võtnud. Edukursi hoidmiseks tuleb suurendada sisserännet, sest teisiti ei ole edasine kasv võimalik.
Viimase 20 aasta jooksul on kolme Balti riigi rahvaarv vähenenud kokku umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Aruandes märgitakse, et arvestades Eesti summaarset väikest rahvaarvu, on väljaränne ja pikalt püsinud negatiivne iive meid võrreldes Läti ja Leeduga kõige valusamalt puudutanud.
Seega, nagu järeldavad aruande koostajad, vajab Eesti tulevikus tõhusat sisserännet, et asendada puudujääv tööjõud.
Ega see suur avastus ole. Tööjõu puuduse üle kurdavad tööandjad juba hiljemalt Euroopa Liiduga ühinemisest alates, mil tööjõu vaba liikumine, suunaga Eestist väljapoole, hakkas paljude ettevõtete igapäevast toimimist mõjutama.
Tööjõu puudus ei olnud pelgalt buumiaegne mullistus. Masu-aastatel toimus tööjõuturul küll pakkumise ja nõudluse suhtes teatud korrastumine, kuid ühtlasi leidis aset ka tööjõu kvaliteedi langus, sest suur hulk tublisid inimesi lahkus kas oma senisest kodukohast suuremasse keskusse või üldse Eestist.
Kuigi tööpuudus püsib endiselt suhteliselt kõrgel tasemel, on tööandjate üheks olulisemaks mureks endiselt korralike tööinimeste vähesus. Meil on küll palju pikaajalisi töötuid, kuid nende motivatsioon tööle asuda on suhteliselt madal.
Eriti rängalt on töövõimeliste inimeste puudus tabanud maapiirkondi, mis piltlikult öeldes on elujõus meestest tühjaks jooksnud. Esmalt käiakse kaugemal tööl, siis seatakse end sisse ja viiakse pered järele.
Suuremad keskused imevad tööjõu endasse, mis muudab väikelinnades tööjõumahukama ettevõtlusega alustamise üsna raskeks, ja maal peaaegu võimatuks. Kuni majandus püsis languses oli suuremates linnades tööjõudu rohkem saadaval, kuid niipea kui algas uus kasv, oli ettevõtjad vana jutuga taas platsis: tööjõudu pole.
Poliitiliselt tundlik teema
Poliitikud on võõrtööjõu temaatikat katsunud vältida. Eestis on see ajalooliselt tundlik teema, sest nõukogudeaegse kontrollimatu välistööjõu sissevedamisega löödud haavad olid sügavad, ega ole täielikult armistunud tänasekski.
Levinud on seisukoht, et seni kuni meil on veel töötuid ja kümned tuhanded kaasmaalased töötavad välismaal, ei saa rääkida vajadusest tööjõudu sisse tuua. Paneme töötud tööle ja kutsume lahkunud tagasi! Poliitikud teavad aga isegi suurepäraselt, et see jutt on mõnevõrra ebareaalne.
Et see nii on, tõestab poliitikute kõnepruugis esinev mööndus, et kvalifitseeritud tööjõudu võiks Eestisse siiski lubada. Aga mida see tähendab? Mõiste „kvalifitseeritud tööjõud“, on üsna ümmargune, mis ei tähenda ainult IT-spetsialiste, nagu oleme vahest harjunud arvama, vaid ka kvalifitseeritud keevitajaid, ehitajaid, õmblejaid…
Hirmujutud „odavast tööjõust“ on poliitikute väljamõeldis, sest näidake mulle mõnda tõsiseltvõetavat firmajuhti, kes välismaalt lumpenit sooviks importida? Tahetakse ikka neid mehi-naisi, kes suudavad tööd teha, kui omad inimesed seda teha ei oska või ei soovi.
Erakonnad on juba ammu mõistnud, et Eesti majanduse ja sotsiaalkaitse edasine areng ei ole välistööjõudu kaasamata lihtsalt võimalik. Käes ei ole veel kriitiline hetk, mil probleemi avalikult tunnistada.
Firmade konkurentsivõime kannatab
Välistööjõu julgem kaasamine aitaks parandada Eesti firmade konkurentsivõimet. Praegu palgatakse väiksematesse tööstusfirmadesse, ehitustele inimesi, kellelt nõutakse hommikul töölejõudmist ja võimet õhtuni kaine püsida; vajalik väljaõpe toimub kohapeal.
Kui tööjõule seatavad nõuded lastakse sedavõrd madalale, ei saa nende firmade puhul rääkida mingisugusest arengust, innovatsioonist. Tööjõu halva kvaliteedi tõttu on nad sisuliselt määratud jääma allhanke kõige madalamale redelipulgale.
Paraku ei ole väiksemates kohtades ettevõtjal aga enam valikut – ta kas palkab saadaolevad inimesed või lõpetab ettevõte tegevuse. Praegu on see väikeste kohtade probleem, kuid vale oleks arvata, nagu oleks suuremate linnade firmad tööjõuga igavesti kindlustatud. Ka nende arengule hakkab töökäte vähesus üha suuremat mõju avaldama, sest tööjõupuudus on ka Euroopa probleem. Ühel hetkel ei suuda Eesti ettevõtted enam täita Põhjamaade tellimusi, olgu siis põhjuseks vajakajäämised mahus, kvaliteedis või mõlemis korraga. Võõrtööjõu sissevedamine tooks turule reaalse konkurentsi, mis seal praegu puudub.
Loomulikult ei ole võimalik mööda vaadata ohtudest, mida võõrtööjõu massiline kasutamine endaga kaasa toob. Kui Lääne-Euroopas riskivad suuremad linnad sellega, et sisserännanute teine ja kolmas põlvkond aeg-ajalt märatseb ja autosid põletab, siis Eestis toob võõrtööliste arvukas ja järsk lisandumine kaasa surve meie keele ja kultuuri püsimisele.
Tööjõud idast
Küsimus on ka selles, kust see võõrtööjõud peaks Eestisse tulema. 2004. aasta maist kehtiv tööjõu vaba liikumine ei ole meile toonud seda suurt hulka türklasi, kellega eurovastased ühinemise eel ähvardasid.
Eesti puhul tuleb kõne alla tööjõu sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, kellega meil on kultuuriliselt palju rohkem sarnasusi ja kogemusi kui Põhja-Aafrikast tulevate immigrantidega. Kui venelaste veidrustega oleme harjunud, siis araablaste töökultuuriga tuleks alles tutvust tegema hakata.
Fookus ei peaks olema lihtsalt tööliste impordil, vaid pigem tuleks neis slaavi riikides Eestit tutvustada ja välja pakkuda kui potentsiaalselt head äriajamise kohta, kuhu vajadusel on Vene ettevõtjal võimalik kaasa tuua ka oma tööjõud. Meil on ELi turg, käeulatuses rikkad Põhjamaad, kapitali armastav maksukeskkond, stabiilne seadusandlus ja investeeringute nimel võistlevad omavalitsused. Seda polegi nii vähe.
Kahtlemata on võõrtööjõule panustamine suur väljakutse, kuid mis meil üle jääb? Loota, et kõik välismaale lahkunud pöörduvad kord tagasi, on naiivne, sest varasemad väljarändelained Euroopa vaesematest riikidest seda usku ei kinnita.
Võrrelda võõrtööjõu suuremat kaasamist okupatsiooniaegse industrialiseerimisega pole õige, sest siis ei olnud ENSV nukuvalitsusel selles osas midagi kaasa rääkida. Praegu aga on sisserände kvootide kehtestamine Eesti valitsuse pädevuses.
Jaga
Vampiir kes osutus doonoriks
Eesti Energiast kuuldes suruvad paljud käe rusikasse, sest järjepanu hinnatõusudest teavitav ettevõte endale just palju sõpru ei leia. On’s energiamonopoli puhul tegemist Eesti majanduse vampiiri või doonoriga?
Viimastel nädalatel on avalik arvamus kaldunud ilmselt sinnapoole, et riigi energiafirma juht Sandor Liive on hästivarjatud vampiir, kes Eesti kodumajapidamistest ja ettevõtetest viimasegi elumahla tahab välja imeda.
Inimesed on niigi pikemat aega pidanud taluma kõrget inflatsiooni ja reaalpalga langust ehk siis elukvaliteedi allakäiku. Äsjane elektri kallinemine andis sellele nukrale trendile hoogu juurde, ent tootja planeerib juba uut tariifitõusu, mis võib reaalsuseks saada uue aasta alguses. Rääkimata tarbijat hirmutavast väljavaatest, et 2013. aastast kargab vabaturu tingimustes elektri hind paarikümne protsendi jagu üles.
Mõistetavalt ei tee suurenevad väljaminekud kedagi rõõmsaks, saati siis elektri puhul, mis ka teisi kaupu ja teenuseid kallimaks muudab. Pealegi, nagu kirjutab Riigikogu liige Igor Gräzin Äripäevas, on Eesti Energia puhul tegemist riigile kuuluva ehk siis sotsiaalse ettevõttega, mille esmane eesmärk pole teenida kasumit, vaid vaadata, et inimesed ja äriühingud saaksid elektrit mõistliku hinnaga. Seega peaks saadiku käsitluses riigi energiamonopol täitma eeskätt doonori või pigem amme ülesandeid.
Ka majandusminister Juhan Partsi arvates peaks Eesti Energia oma hinnatõusutaotlusele piduri peale tõmbama ja peaminister Andrus Ansip teeskles mõistmatust, miks elektri hinda jälle tõsta tahetakse.
Mõistetav hinnatõus
Midagi keerulist hinnatõusu põhjendustes pole, pigem tekitab probleemi selle toimumise aeg. Kui suletud turul sisendite hinnad kasvavad, siis on loomulik, et tõuseb ka väljamüüdava kauba hind. Konkurents, mis sunniks tootjat hinnatõusu kõiki vahendeid kasutades tagasi hoidma, puudub.
Riigi kehtestatud keskkonna- ja saastetasude, ressursimaksu tõus ning aktsiisivaba kütuse müügi lõpetamine põhjustab elektritootjale mõistetavalt lisakulu, mis tuleb tarbijal kinni maksta. Kellel siis veel? Et ristsubsideerimine on seadusega keelatud, ei saa Eesti Energia kasutada elektri vabaturult teenitavat kasumit, et selle abil suletud turul müüdava elektri hinda kunstlikult all hoida.
Poliitikute reaktsioon Eesti Energia hinnatõusutaotlusele on olnud mõnevõrra silmakirjalik. Keerutamine viitab nende soovile lasta energiafirmat välja paista vampiirina, kelle peatamiseks poliitikutel jõudu pole.
Tõenäoliselt lootsid võimupoliitikud, et Eesti Energia kannatab aastakese siseturul kahjumit, sest 2013. aastal avaneval elektriturul kasvab hind niigi märgatavalt ja tuleval aastal saadav kahjum kaetakse kuhjaga.
Poliitikutele olnuks see kõige sobivam variant, sest vabaturu tingimustes pole neil enam ka moraalset kohustust elektri hinna asjus midagi öelda ega kedagi hurjutada. Mäletatavasti piisas enne valimisi peaministri pealekäratamisest kui võrguteenuse tariifitõusu taotlus Eesti Energia poolt tagasi võeti, et see pärast valimisi uuesti käiku anda. Näib, et nüüd enam energiafirma tegevuse lauslolluseks nimetamisest ei piisa.
Riigil on võimalik elektri hinna tõusu võimalik pidurdada ka Eesti Energiale kahju tekitamata. Näiteks alandada elektriaktsiisi määra, mis on Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus kehtestatud miinimum. Eesti riik kogub müüdava megavatt-tunni eest 4,47 eurot, kuigi väikseim aktsiismäär võiks erakliendile olla üks euro ja ärikliendile pool eurot. Keegi ei keela valitsusel alandada elektriaktsiis ELi nõutud minimaalse tasemeni ja tarbijad oleksid tänulikud.
Poliitikud vajavad Eesti Energia kasumit
Poliitikute reageeringud hinnatõstmistele muudab variserlikuks asjaolu, et Eesti Energia kasum on viimastel aastatel olnud märkimisväärne riigieelarve täitja. Näiteks 2009. aastal, kui eelarve tulusid tabas vabalangus, võeti Eesti Energiast dividendidena välja 1,36 miljardit krooni. Eelmisel aastal liikus sama rada mööda riigieelarvesse 1,7 miljardit krooni ning ka tänavu soovib valitsus energiamonopolist kätte saada 0,9 miljardi krooni väärtuses eurosid. Selles valguses paistab Eesti Energia pigem doonorina.
Poliitikutest pole viisakas mängida mõttega, nagu Eesti Energia ei peakski kasumit teenima või peaks kasum olema väiksem või et nad ei saa üldse aru, miks energiafirma peab kasumis püsima. Needsamad poliitikud on viimastel aastatel silmagi pilgutamata kandnud osa kõnealusest kasumist riigieelarvesse ja peaksid seega suurepäraselt teadma, kui vajalik see on.
Rääkimata sellest, et energiafirma kasum on oluline garantii ettevõtte pikaajalistele võlakirjadele ja uutele investeeringutele.
Eesti Energiasse ei tohiks suhtuda kui vampiiri või puuki, kes hinnatõusudega kurnab Eesti majandust. Vastupidi, kodumaine energiatootmine on andnud Eesti tööstusele, ja laiemalt kogu majandusele, konkurentsieelise, mis ei kao täielikult ka ühinemisel elektri vabaturuga.
Eesti Energia roll vabaturu tingimustes kahtlemata muutub ja senisest monopoolsest elektritootjast saab üks paljudest, kellelt oma lambivalgus osta. Ometi on ja jääb see Eesti riigile kuuluvaks ettevõtteks, kellelt teenust ostes ei vii me raha riigist välja. Kasum, mis energia müügist nii siseturul kui ekspordiks või ka USA ning Jordaania projektidest teenitakse, jõuab ringiga Eesti riigieelarvesse, Eesti majandusse.
Poliitikutel tuleks hinnatõusu, mille nad ise on esile kutsunud, hurjutamise asemel tõsisemalt mõelda Eesti Energia vähemusaktsiate erastamisele nende börsile viimise teel. Alles siis saaks rääkida Eesti Energiast kui tõelisest riigiettevõttest, mille kasumi maksimeerimine poleks enam tabuteema, vaid suure hulga aktsiaomanikest eestimaalaste kindel tahe.
Jaga
Kas olla tarbijate või omanike riik?
Tallinna väärtpaberibörsi võrdlemisi vähelikviidne ja igav seis on investorite, börsiametnike ja majandusajakirjanike pilgud pööranud valitsuse poole lootuses, et kui see tooks mõne riigile kuuluva suurettevõtte aktsiad turule, pääseks börs varjusurmast välja.
Olukord pole aktsiabörsil tõesti kiita: kui 2010. aastal kasvas aktsiaindeks OMX Tallinn 74 protsenti, siis praegu loksub indeks miinusväljal, tehinguid toimub vähe, käibed on pisikesed ehk spekulandid on lahkunud ja elu seisab.
Vaatlejad kaebavad, et seisaku põhjuseks on suurte ja (välis)investoritele huvi pakkuvate ettevõtete vähesus. Kuigi lähema aasta jooksul peaks börsile lisanduma Trigon Dairy Farming ja tõenäoliselt taas ka Swedbank, ei pane analüütikud kuigi suuri lootusi, et neist võiksid saada tõsised rahamagnetid.
Stockholmi börsil noteeritud Trigon Agrist eraldatud piimandusettevõte Trigon Dairy Farmingu osakud ei anna firma vähese tuntuse tõttu ilmselt rahvaaktsia mõõtu välja, kuigi investeerimispankur Joakim Helenius usub, et aktsiast võiks saada Tallinna börsi üks vedureid.
Swedbank on samuti Stockholmis noteeritud ning tõenäoliselt ei emiteerita Tallinna börsi jaoks uusi aktsiaid, vaid Eestis muutuvad kaubeldavaks samad aktsiad, mis Stockholmiski. See võimaldab küll Eesti inimestel osta-müüa Swedbanki aktsiaid väiksema vahendustasuga kui praegu Stockholmi turul, kuid Põhjala investorites see vaevalt motivatsiooni tekitab, et oma raha Tallinnasse tuua.
Perspektiivis pole seega justkui mingit erilist tõusulainet oodata, mis olulisel määral värsket kapitali Eesti aktsiaturule paiskaks. Seetõttu kogub hoogu arvamus, et kui riik tooks mõne oma tuntud ja suure ettevõtte aktsiad börsile, ärkaks ka börs unest.
Erastamine börsi pärast?
Maakeeles tähendab aktsiate börsile toomine selle ettevõtte osalist erastamist, kuid erastamine ei pruugi olla Eestis kuigi populaarne tegevus. Valitsus on Eesti Raudtee ja Estonian Airi aktsiate tagasiostuga näidanud pigem soovi ise ettevõtluses osaleda.
Teine küsimus on see, kas riik peaks ülepea aktsiaturu elavdamise eesmärgiga oma vara n-ö ohverdama? Seda enam, et asjaomased ettevõtted tulevad kenasti toime, ega vaja lisakapitali kaasamiseks tingimata börsileminekut.
Ega riik peakski üksnes börsi päästmise nimel strateegiliselt oluliste ettevõtete aktsiaid müüma. Pealegi tuleb raha aktsiaturule varem või hiljem tagasi; küllap hoolitsevad selle eest kapitalipuuduses erafirmad. Riigifirmade börsileviimine on pigem seotud põhimõttelise, väärtushinnangulise valikuga: kas Eesti on tarbijate või omanike riik?
Praegu on Eesti üksnes tarbijate riik, sest riigile kuuluvad olulised ettevõtted tegutsevad väljaspool kodanike käeulatust. Teoreetiliselt on läbi valimiste võimalik kodanikel suunata küll ka näiteks Eesti Raudtee või Eesti Energia tegevust, kuid tegelikult puudub inimestel tunnetuslik omanikusuhe nende ettevõtetega.
Pigem vastupidi: energiamonopolisse suhtutakse teatud vaenulikkusega. Mäletate, milline vihapurse vallandus, kui Eesti Energia raporteeris mulluse kasuminumbri, mis oli kaks miljardit krooni! Kuigi tegemist on riigi ehk meie kõigi ettevõttega, ajas see paljudel harja punaseks, kuuldes, milliseid summasid elektri müügist teenitakse.
Kui aga Eesti energiahiiu aktsiatest näiteks kolmandik või koguni 49 protsenti oleks börsil kaubeldavad ning teenitud kasumist makstaks ka dividende, muutuks pikapeale suhtumine. Inimestel avaneks võimalus olla lisaks eletrifirma kliendile ka selle osanik.
Eesti Energia muutuks börsiletuleku läbi valitsuse poolt kontrollitavaks rahvaettevõtteks. Praegu liiguvad elektrimüügi kasumist makstavad dividendid riigieelarvesse ilma, et inimesed otseselt tunnetaks kasumist sündivat üldist hüve.
Börsikõlbulikke riigiettevõtteid jagub
Eesti Energia pole kindlasti ainus riigile kuuluv äriühing, mille aktsiad võiksid olla väärtpaberibörsil noteeritud. Miks mitte ei võiks energiamonopolist lahutatud Elering hankida oma agressiivse investeerimisplaani elluviimiseks osa kapitali börsilt, mitte ainult pangast.
Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen on küll tõrjunud postifirma aktsiate börsile viimise võimaluse, kuid usutavasti võetaks ka postivõrgus tehtavaid muudatusi avalikkuses vastu mõnevõrra valutumalt, kui sellega kaasneb kasumi, sealjuures aktsia hinna ja dividendide kasv.
Börsil võiksid põhimõtteliselt olla kaubeldavad ka Eesti Raudtee, Estonian Airi, Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama, Elektriraudtee aktsiad. Riigifirmade vähemusaktsiate börsile viimine teenib eesmärki, et valitsus jagab inimestega nendes ettevõtetes teenitavat kasumit või kahjumit ning ettevõtetel on ka reaalselt avalikud ja läbipaistvad.
Kui arvata, et osalise erastamise läbi muutuvad riigifirmad liialt kasumikeskseks ning hülgavad oma tegevuses riigiettevõtetele omistatava nn sotsiaalse mõõtme, siis ma soovitan silmad avada, mõistmaks, et nad on peamiselt kasumile orienteeritud juba mõnda aega.
Pealegi jääksid turul monopoli omavad ettevõtted ka börsifirma staatuses alluma konkurentsiameti eeskirjadele. Eesti Energia töötab muuseas juba aastaid sisuliselt kui börsifirma, sest seda nõuavad tema võlausaldajad välismaal.
Muidugi ei maksa olla sinisilmne, et riigifirmade osakute osaline erastamine looks olukorra, kus n-ö igal Jukul ja Mallel on kontol hulk aktsiaid ja enamik kodanikest naudib priskeid dividende. Kindlasti koonduksid aktsiad varem või hiljem inimeste kätte, kes aktsiaturul end mugavalt tunnevad või sellest lausa elatuvad. Samas oleks inimestel võimalus aktsiaid igal ajal soetada kui tekib soov olla osanik näiteks lennujaama laienemises.
Mööda ei tasu vaadata ka tõigast, et hulk meie pensionirahast investeeritakse praegu välismaale paljuski põhjusel, et Eesti aktsia- ja fonditurg ei paku piisavalt investeerimisvõimalusi. Inimestel seisab raha nõudmiseni arvelduskontol, sest puuduvad head investeerimisvõimalused või peetakse aktsiaturgu liiga riskantseks. Riigi enamusosalusega firmade olek börsil pakuks neile suurepärase investeerimisvõimaluse ja ka -kogemuse.
Mida rohkem on Eesti inimeste hulgas väikeaktsionäre, seda parem, sest aktsiate omamine tekitab loomuliku vajaduse olla ettevõtete ja riigi tegevusega kursis, olla majanduslikult aktiivne, mitte pelgalt passiivne klient.
Jaga
Odava toidu ajastu on möödas
Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas puhkenud rahvarahutuste algtõuge ei olnud inimeste viha korruptsiooni ega liiga pikalt võimul olnud presidendi vastu, vaid tühi kõht, mis on ajaloos varemgi revolutsioone esile kutsunud.
Kes mäletab, siis alžeerlased tulid jaanuari hakul vihasena tänavatele mitte janust suurema demokraatia järele, vaid nõudma madalamaid hindu toiduainetele.
Eeskuju oli nakkav ja rahulolematuse laine levis kiiresti üle Põhja-Aafrika, jõudes Araabia poolsaarele ning vahest endalegi ootamatult avastasid viletsa elu vastu protestima tulnud inimesed, et neist on saanud revolutsionäärid, kes nõuavad hoopis poliitilisi reforme.
Toidu halvenev kättesaadavus on globaalnete väljakutse, mis jõukat eurooplast otseselt ei puuduta. Kuid maakera on ümmargune ja varem või hiljem jõuavad toidupuudusest tingitud hädad ka rikkamate riikide ukse alla.
Tõsi on, et aeg-ajalt haarab mõne kauba osas ostupaanika ka Eesti inimest, kuid võimalusele, et meie igapäevased kaloriallikad muutuvad nälgatoovalt kalliks, pole ilmselt enamik mõelnud. Aga võiks.
Toit kallineb meie silme all
Jaanuari lõpus avaldati Suurbritannia valitsuse tellitud uuring, mis maalib tulevikust üsna mõtlemapaneva pildi. 400 eksperti 35 riigist jõudsid kaheaastase töö tulemusel raportini, milles ennustatakse, et toit kallineb aastaks 2050 praegusega võrreldes pool kuni kaks korda. Toiduainete hinnad muutuvad börsil ebastabiilseks, mis põhjustab raskusi nii tarbijatele kui tootjatele. Raporti üldistav kokkuvõte kõlab, et odava toidu ajastu on ümber saamas.
Kalorivaene tulevik on juba tasahilju kätte jõudnud. Ka Eesti tarbijal peaks meeles olema 2008. aasta kesksuvi, mil kaupade hinnad muutusid poodides päevadega. Maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO poolt arvutatava maailma toiduhinna indeksi kohaselt oli 2010. aasta lõpuks hinnad saavutanud 2008. aasta keskpaiga kõrgtaseme ning tänavu jaanuari lõpuks purustati varasemad rekordid.
Indeksi baasaastate (2002-2004) hindadega võrreldes on toit maailmas nüüd üle kahe korra kallim. Suhkru puhul on tõus olnud isegi enam kui neljakordne, õlid ja rasvad ning teravili on kallinenud üle kahe ja poole korra. Piima hind on baasaastatega võrreldes üle kahe korra kallim. Üksnes liha on selle ajaga kallinenud vähem kui kaks korda – jaanuari seisuga 66 protsenti.
Toiduainete hinnatõusu põhjused on üsna selged. Lühemas plaanis mõjutavad hindu viimaste aastate vähene saagikus ja jätkuvad ebasoodsad ilmaolud, mis on salved tühjaks teinud. Pikas perspektiivis avaldab toidu kallinemisele survet inimkonna kasv ja asjaolu, et põllul kasvatatakse toidu kõrval üha enam ka biokütust.
Eesti maa läheb hinda
Eesti olukord näib üleilmses perspektiivis esmapilgul üsna hea välja. Kliima võimaldab meil põhitoidusega end ise varustada ja seda ka eksportida. Inimasustus on hõre, magedat vett on palju – see lubab põllumajandusega laialdaselt tegeleda.
Statistikaaameti andmeil kasvatati Eestis eelmisel aastal põllukultuure 598 000 hektaril. Seda on ligi kaks korda vähem kui kaks kümnendit tagasi, mil põllukultuuride kasvupind oli kõrghetkel 1,1 miljonit hektarit. Eestis on potentsiaali põllumajanduslikku tootmist märkimisväärselt suurendada.
Maaülikooli 2007. aasta uuringu põhjal on üle Eesti kasutamata põllumajandusmaad umbes 430 000 hektarit. Seda on vaid veidi vähem kui Võru ja Põlva maakonna pindala kokku. Kuigi osa sellest maast on võsastunud, juba metsaga kattunud või majad peale ehitatud, on vajaduse korral võimalik see taas põllumajanduslikul otstarbel kasutusele võtta või kasvatada seal energiakandjaid.
Mida kõrgemale tõusevad toiduainete hinnad, mida tulusamaks toiduainete kasvatamaine ja tootmine muutub, seda rohkem voolab sellesse valdkonda ka kapitali. Kui täna takistab uute maatükkide kasutuselevõttu kallis maaparandus, siis põllumaa väärtuse kasv muudab kuivenduskraavide vedamise tasuvaks.
Toiduainete hinnatõusu positiivne tulem võiks olla väiksemate talupidamiste säilimine ja taasteke, mis viimase kümnendi jooksul on järk-järgult tegevuse lõpetanud. Inimesed, kes tunnevad talupidamise kunsti ja tahaksid sellega tegeleda on Eestis veel olemas.
Siinjuures ei maksa aga oodata, et toidutootmise oodatav laienemine looks oluliselt juurde töökohti, sest põllumajanduses kasutatakse kallist inimtööjõudu minimaalselt.
Tagasi „Leningradi sealaudaks“
Toiduainete hinnatõus toob investeeringute kõrval ka probleeme. Toidu halvenev kättesaadavus suurendab Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast lähtuvat illegaalset migratsiooni. Illegaalne migratsioon on kogu Euroopa, sealhulgas Eesti kasvavaks mureks ja kuluks.
Tuleb ka küsida, kas põllumajandusliku tootmise laiendamine teenib enamiku Eesti inimeste huve? Kas Eesti inimesed on nõus sedavõrd intensiivse põllumajanduse taastamisega, mida viljeldi siin 1980ndatel? Kas oleme valmis muutuma taas „Leningradi sealaudaks“, nagu Eestit kibedusega veerandsada aastat tagasi kutsuti, kui majandid ja kombinaadid ületasid plaane, kuid kohalikud poeletid olid tühjad?
Kuigi keskkonnanõuded on tänapäeval rangemad, pole kahtlust, et viljakast maast „viimase võtmine“ toob kaasa ka looduse suurema saastamise väetiste ja muude kemikaalidega.
Kui mõelda julgeolekule, mille hulka tuleb lugeda ka riigi võimekus end kriisiolukorras, kus rahvusvahelised turud ei toimi, toiduainetega varustada, on toidutootmise areng kahtlemata positiivne.
Samas ei maksa tekitada illusiooni Eestist kui punnpõsksest oaasist keset nälgivat ja hinnaturbulentsidest räsitud maailma. Isegi juhul, kui suudame siseturu toiduvajaduse omatoodanguga katta ja eksportida, oleme siiski osa maailmaturust, kus toimuvad hinnauperpallid mõjutavad ka kodutarbijat.
Erinevalt Venemaast ei saa Eesti ELi liikmena kehtestada toiduainetele väljaveopiiranguid, mis sunniks tootjaid müüma kaupa vaid siseturule, kus suure müügisurve tõttu hinnad siis kiiresti langeks.
Küll aga tõstab toidu kallinemine üldsuse fookusse põllumajanduse toetamise teema. Kas ajal kui põllumehest on saamas taas põline rikas, on tootmise doteerimine enam vajalik?
Jaga