Üldteada on fakt, et Eesti põllumajandusettevõtted muutuvad aasta-aastalt järjest suuremaks ja efektiivsemaks. See on Eesti edulugu, sest vaatamata ebavõrdsetele toetustele on meie põllumajandusfirmad suutnud Euroopa konkurentsis püsida ja areneda.
Koolirahva reaktsioon plaanidele, kuidas hariduselu ühel või teisel moel ümber korraldada, on läbi aastate jäänud valdavalt samaks ja selle võib kokku võtta lausega: parim reform on ära jäänud reform.
Eesti kõige levinum saunatüüp on soome saun, peale selle on ka tünnisaunu, telksaunu, infrapuna saunu, türgi saunu ja võibolla veel mingisuguseid lahendusi, mida saunaks kutsutakse, ent meie omast, eesti saunast, pole õigupoolest keegi midagi kuulnud.
Hea ütlemise poolest tuntud ettevõtja Jüri Mõis poetas juunis Postimehele antud intervjuus, et Euroopal tuleb Kreeka riik ülal pidada niisamuti, nagu Eesti riik maksab kinni Võru omavalitsuse olemasolu.
Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumireformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise tegemised meenutavad kunagist siseministrit Tarmo Loodust, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi mai lõpus rahandusministrile ettepaneku muuta krediidiasutuste seadust, et edaspidi oleks inimestel igas Eesti omavalitsuses võimalik oma pangakontolt raha tasuta välja võtta.
Küsimusele, kas piiratud sortiment käsimüügiravimeid võiks lisaks apteekidele olla müügil ka toidupoodides, on riik seni vastanud eitavalt. Paraku ei teeni valitsuse konservatiivne hoiak kodanike huve, sest ravimite kättesaadavus maal muutub üha raskemaks.
Läbi 20 viimase iseseisvusaasta on Eestis vähemalt ühes asjas oldud ühel meelel, ja nimelt selles, et riigil puudub toimiv regionaalpoliitika.
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Eesti riigimasina järjepidev efektiivsemaks timmimine on maakonnalinnadest ära viinud hulga häid töökohti ning, nagu osundas aastapäeva kõnes vabariigi president, tekitanud kohalikes inimestes mulje, et riik kolib nende juurest minema.
1990ndatel olid maakondades kohalik politseiprefektuur, oma päästeteenistus, teedevalitsus, halduskohus, haigekassa kontor… Enamik neist olid iseseisvad struktuuriüksused oma eelarve ja juhtkonnaga.
Praeguseks on suurem osa neist igasuguse iseseisva otsustusõiguse minetanud või sootuks kinni pandud. Maakondlikud üksused on ühendatud regionaalseteks, juhtkond ning toetav personal (näiteks raamatupidajad) koondatud Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, Jõhvi. Vähendatud on kohalolekut hõredalt asustatud kohtades, kus on suletud päästekomandod, konstaablipunktid.
Toimunud struktuurimuutuste ja sellega kaasnenud koondamiste käimatõukavaks jõuks on olnud siiras soov pakkuda maksumaksjale efektiivset avalikku teenust. Kui ühendada neli-viis politseiprefektuuri või päästeteenistust üheks, siis pole nii palju juhte ja raamatupidajaid vaja ning raha saab kasutada eesmärgipärasemalt.
Pealegi, kui palju siis ikka on inimesel asja politseiprefekti või halduskohtuniku juurde? Üsna harva. Sestap on riigireformijad lähtunud põhimõttest: kel janu, sel jalad. Riigile on odavam lasta inimesel töövõimetusleht postiga haigekassa piirkondlikku keskusse saata, kui nende kogumiseks ja töötlemiseks igas maakonnas ametnikke palgal hoida.
Efektiivsus pole patuasi
Teenused kolitakse sinna, kus asuvad inimesed ja kui maal on rahvast vähe, siis tuleb seal leppida teenuse mõnevõrra halvema kvaliteediga, mis ei tähenda, et see puuduks. Hästivarustatud tuletõrje jõuab küll põlengule, kuid teeb seda hiljem.
Mõistagi on avaliku sektori töökohtade vähenemine väiksemates kohtades mõjutanud seal ka erasektorit. Kui pole direktoreid, siis pole ka autopesijatel tööd ja kui pole kontoriinimesi, siis kellele peaks kohvik salatit müüma?
Ametkondi ja ministeeriume ei tuleks selle eest aga veel hukka mõista, et nende eesmärgiks on maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine. Politsei- ega päästeameti ülesanne pole hoida üle Eesti palgal võimalikult palju ametnikke ja teenistujaid, vaid tagada inimeste julgeolek parimal võimalikul viisil, mida eelarve võimaldab.
See Eesti riigimasina lipukiri on õige, sest efektiivsuse vastand on ebaefektiivsus ehk raiskamine. Maksumaksja raha raiskamine ei saa aga olla ühegi riigi eesmärk.
Nagu vabariigi president viitas, on üha suurema efektiivsuse poole püüdlemisel ka oma varjupool. Paljud inimesed, eeskätt külades, tunnevad end riigi poolt mahajäetuna, sest riiki „pole näha“.
Kuigi avaliku teenuse alla käib ka näiteks ühistranspordi korraldamine ja teehooldus, mida peaks siiski ka maal „näha olema“, pole riigiametnikke maakondadesse tõesti kuigi palju alles jäänud. Kohalik vallamaja on maal lähim märk riigivõimust, kuigi vallavalitsus formaalselt ju riiki ei esindagi.
Aega ei peaks tagasi keerama
Head lahendused ei kasva puu otsas. Presidendi väljendatud mure Eesti kiire (suur)linnastumise pärast pole tänavune avastus ja kui lahendus sellele oleks olemas, siis oleks seda juba rakendatud.
Õigupoolest oleks kõige lihtsam käega lüüa, sest linnastumine on ju üleilmne protsess, millele vastuseismine võib eemaltvaatajale tunduda võitlusena tuuleveskitega? Isegi Soomes, kus kulutatakse regionaalarengule võrreldamatult suuremaid summasid, kui Eestis, tõdetakse, et inimesed kipuvad regionaalkulutustele vaatamata maalt linna minema.
Ka Eestis on omavalitused kohati lausa vere maitse suus teinud investeeringuid koolide-lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu parandamiseks, kuid inimesed lahkuvad, sest seda peamist – head tööd – on maakondades vähe.
Lahenduste otsimisel on kerge libastuda populismi libedal jääl. Lihtne oleks nõuda näiteks maakondlike politseiprefektuuride ja päästeametite taastamist, postkontorite taasavamist… Paraku suurendaks see üksnes riigi majandamise ebaefektiivsust ning looks sama palju lisandväärtust kui pealinna reisisaatjad.
Igasugused katsed aega tagasi keerata lõppevad üldjuhul läbikukkumisega. Keegi ei võtaks tõsiselt üleskutset hakata maksuametile tulusid jälle paberil deklareerima, mis sellest, et sellisel juhul tuleks maksuameti kohalikesse büroodesse võtta palgale hulk uusi ametnikke ja inimesed saaksid seeläbi tööd.
Traktoreid, pöördatru ja lüpsiroboteid ei saa keelustada, isegi kui need on võtnud töö tuhandetelt inimestelt ja süüdi külade tühjenemises.
Ajaloo tagasikeeramise asemel tuleks mõelda Eesti riigimasina arendamisele selliselt, et lisaks efektiivsusele oleks sellel ka regionaalpoliitiline mõõde. See on raskelt ühildatav ja eeldab ministeeriumides ja ametkondades senise tegevuse ümberhindamist, tegelikult selle peapeale pööramist.
Vaatame ametite asukohad üle
Esmalt tuleks lahti saada juba kinnistuda jõudnud arusaamast, et Eesti on ametkondlikus plaanis jagatud neljaks regiooniks. Sellist jagunemist ei ole mitte kuskil ametlikult kinnitatud. Sestap ei ole ka kuskil kivisse raiutud, et näiteks Lääne politseiprefektuur peab tingimata asuma Pärnus, mitte Haapsalus või Kuressaares, või et Ida prefektuuri asukohaks peab olema Jõhvi, aga mitte Narva? Miks on Lõuna maksu- ja tollikeskus Tartus, aga mitte Võrus? Miks asub regionaalministri kontor Tallinnas, aga mitte Paides, Eestimaa südames? Miks asub Tartus ainult üks ministeerium?
Ministeeriumide allasutuste regionaalsed keskkontorid võiksid olla jagatud mitte nelja, vaid näiteks tosina Eesti suurema linna vahel. Nõnda loodaks väiksemates keskustes väärtuslikke töökohti, kuid samas ei loodaks dubleerivaid struktuure, mis vähendaks riigimasina efektiivsust.
Sellele võib vastu vaielda argumendiga, et Eesti riigihaldus on juba üsna hästi paika loksunud ja taoline ametite üle riigi laialipillutamine tekitab üksnes palju segadust. Segadus sünnib, kuid segadus ka möödub. Väljakujunenud harjumus ei saa olla argument, sest nõnda oleks veelgi lihtsam koondada ka ülejäänud, seni veel provintsi jäänud riigiametnikud Tallinna ja deklareerida, et nüüdsest asubki riik pealinnas. Seda me vist ei taha.
Riigiametite hajutamine on minu meelest tõhusaim viis maakondades uusi töökohti luua nii, et sellest ei sünniks täiendavat halduskoormust maksumaksjale. Peale ühekordse kolimisarve ei too see riigile kaasa teisi täiendavaid kulusid. Pealegi on kinnisvara maakondades odavam ja selle arendamine samuti.
Meil on juurdunud arusaam, et Võrust Tartusse ja Haapsalust Tallinnasse tööle käimine on normaalne, ent pendelränne Tartust Valka ja Tallinnast Raplasse mõeldamatu. Kui ametniku kolimist koos töökohaga väikelinnast regioonikeskusse peetakse normaalseks, siis sellisel juhul võiks ka vastupidine kulgemine olla võimalik.
Alustada saaks tasa ja targu
Mõistagi ei saa pakutud ümberkorraldused toimuda kahe päevaga. Alustada võiks kas või sellest, et riigiametid teevad selgeks, millised töökohad on võimalik peamajast kohe välja viia ehk millist tööd on võimalik teha distantsilt.
Kui ametnik läbib päevas kümneid kilomeetreid ainuüksi selleks, et teha rutiinset ekraanitagust tööd, siis miks ta ei võiks seda teha kodus? Kindlasti on koostöös kohaliku omavalitsuse ja maavalitsusega võimalik luua maakondadesse kaugtöökohad, kui töötamine pole kodus võimalik.
Vahest saab seda ühitada ka Eesti kui eeskujuliku e-riigi kuvandiga, anda sellele uus sisu, mida tutvustada ka teistele hajaasustatud riikidele.
Kas pakutud ametkondlike vapustuste järel muutuks riigi teenus maainimesele kättesaadavamaks? Otseselt mitte. Isegi kui päästeameti peakontor ühes peadirektoriga kolida Kanepisse, mis oma tuletõrjekomandost ilma jääb, siis ainult selle fakti tõttu ei muutu seal turvalisus suuremaks.
Avalike teenuste kättesaadavus saab paraneda vaid juhul kui selle tarbijaskond suureneb. Kui aga riigimasin ühtlasemalt üle Eesti jaotada, siis kasvab suure tõenäosusega ka maakonnalinnade elanike arv ja see loob juba eelduse ka paremale avalikule teenusele. Samuti erateenuste turu arengule.
Suureneb tulumaksu laekumine, mis annab kohalikule omavalitsusele võimaluse parandada oma teenuste kvaliteeti, olgu selleks siis siledamad tänavad, kõrgema palgaga pedagoogid või suuremad sotsiaaltoetused.
Tuleb mõista, et mitmed Eesti väiksemad maakonnad on jõudnud omadega seisu, kus nende tõsiseltvõetavus on muutunud küsitavaks. Ilma kõrvalise abita pole nende konkurentsivõimet võimalik taastada, sest võimekuse aluseks olevaid tööinimesi lihtsalt pole.
Praegu on mõnel sellisel maakonnal veel enam-vähem toimekas linn keskuseks, aga needki voolavad üsna järjekindlalt tühjaks. Meil ei ole aga riik nii suur, et võiks mõne piirkonna lihtsalt maha jätta. Vastupidi: Eesti väiksus ja küllalt hea teevõrk on eelis, mis võimaldab suhteliselt madalate kuludega hoida riigiametnikke üle maa. Ametikohtade provintsi „küüditamine“ on üks abinõu, kuidas elu maakonnakeskustes turgutada.