Sildiarhiiv: haldusreform

Riigitööd saab ka provintsis teha

Kõigepealt püstitame takistused, et neid siis kangelaslikult ületada. See vana Armeenia komsomoli kohta käiv nali tuli meelde, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kutsus ministeeriume üles suunama osa oma töökohti maale, et suurendada seal tööhõivet.

Väiksemad maakonnakeskused on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul ilma jäänud paljudest riigi poolt rahastatud töökohtadest. Koondamised on läbi viidud nii riigiasutuste kui ka riigifirmade kohalikes büroodes, eesmärgiga muuta nende töö efektiivsemaks.

Selle tulemusel on käibele tulnud mõiste „hiiliv haldusreform“, sest millalgi eelmise kümnendi teises pooles hakkas paljudele silma, et Eesti erinevad ametkonnad on koondanud oma regionaalse juhtimise 15 ametlikust maakonnakeskusest nelja mitteametlikku regioonikeskusse – Tallinna, Tartusse, Pärnusse ja Jõhvi.

Kohalikes valla- ja linnavalitsustes on töökohtade arv küll sel perioodil kasvanud, kuid riik on tunduvalt rohkem viinud maakondadest töökohti minema, kui omavalitsused neid juurde loonud.

Töö efektiivsuse suurendamist ja seeläbi maksumaksja raha kokkuhoidu ei saa loomulikult riigiaparaadile ette heita. Just nende põhjendustega koondati näiteks politseis ja päästeteenistuses kohalikud raamatupidajad, sest Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas on seda tööd kokkuvõttes odavam teha, kui igas maakonnakeskuses eraldi.

Maakonnakeskused voolavad tühjaks

Kuid paraku on riigi efektiivsemaks ja õhemaks muutmise varjuküljeks asjaolu, et väiksemad maakonnakeskused on pidanud loovutama hulga hästimakstud töökohti ja sellega koos ka inimesi ning nende makstavat tulumaksu.

See tõsiasi ei ole efektiivsust rõhutavale valitsusele olnud suurem probleem, sest paremerakondade ideloogia kohaselt ei olegi riigi ülesanne tegeleda töökohtade loomisega – seda tehku erakapital ning riik loob erafirmade edenemiseks üksnes sobilikud eeldused.

Ideaalis võiks see ju nii ollagi, kuid paraku ei ela me ideaalses maailmas. Riigi töökohtade vähendamine ei tähenda automaatselt, et vabanev tööjõud leiab rakendust kodukoha mõnes erafirmas. Pigem on riigi koondamispoliitika soodustanud inimeste väljarännet maakonnakeskustest, sest koondatud raamatupidajad ei tee mitte oma firmat, vaid lahkuvad suuremasse keskusse, kus palgatööd on lahedamalt. See on Eesti nelja regionaalse keskuse tugevdamise hind.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi jaanuaris Riigikogus maaelu arengut puudutaval arutelul ettepaneku, et ministeeriumid peaksid maaelu turgutamiseks suunama sinna osa oma töökohtadest.

See võiks olla mootoriks, mis paneb kohaliku elu käima. Administratiivse sekkumisega oleks võimalik täiendada kohaliku omavalitsuse tulusid, elavdada kohalikku kaubandust ja teenindust.

Kas see tähendab, et pärast aastaid kestnud koondamisi kavatseb riik teha kannapöörde ja kaotatud töökohad taastada? Asuda ületama takistust, mille on enesele püstitanud?

Ebaefektiivsuse suurendamine, s.t töökohtade loomine töökohtade pärast, ei saa muidugi olla riigiaparaadi toimimise eesmärk. Küll on aga põllumajandusministri jutus iva, et kogu riigi masinavärk ei pea tingimata töötama kallil rendipinnal Tallinnas, vaid osa sellest võib asuda ka hoopis odavamates tingimustes mõnes maakonnakeskuses.

Koondamiste tulemusel on ilmselt kõigis maakonnakeskustes üle jäänud kontoripinda maavalitsuse või mõne teise asutuse katuse all, kus on võimalik luua kaugtöökohad. Hea tahtmise puhul on võimalik provintsi ümber asustada mõne ameti eraldiseisev üksus või siis üksikud töökohad.

Lihtne on proovimata jätta

Kahtlemata on sellele ideele lihtne vastu vaielda, sest inimesed on oma töö asukohaga harjunud ja milleks nüüd hakata enam midagi muutma. Tehniliselt võttes ei olegi põllumajandusministri seisukoht mõistlik, sest kõige odavam oleks juhtida Eesti riiki ühest tornist, kuhu kõik ametnikud oleksid kokku toodud.

Ent ametikohtade hajutamine üle Eesti ei tähenda, et seda peaks tegema mingi kindla plaani ja ajakava järgi. See ei pea kaasa tooma „repressioone“, kus ametnik pannakse sisulise valiku ette, kas loobuda kohast või kolida Eesti teise serva.

Vastupidi: ministeeriumide ja riigiametite töökorraldusega tegelevad inimesed peavad lahtiste silmadega ringi vaatama, kas nende haldusalas on töökohti, mis põhimõtteliselt ei pea asuma peamajas, vaid rahumeeli ka kuskil kolkas, kus on korralik internetiühendus ja kas on inimesi, kes sooviksid teha kaugtööd.

Võtmesõnaks selliste muudatuste tegemisel on paindlikkus ja arusaam, et moodsal ajal on kaugtöö osadel töökohtadel täiesti arvestatav alternatiiv ja leidub inimesi, kelle unistus pole veeta iga päev tunde liiklusummikus. Kuid kahtlemata on ametikohti, mille pealinnas asumine on täiesti põhjendatud.

Kolida saab ka ameteid

Selle kõrval on võimalik ümberkorraldusi teha ka palju jõulisemalt. 2001. aastal toimunud haridusministeeriumi ületoomine Tallinnast Tartusse tekitas esmalt küll kriitikat ja segadust, kuid valitsuse tollase otsuse näol on olemas positiivne näide sellest, et kõik riigi tippametid ei pea asuma Tallinnas.

Sarnased ümberasustamised on võimalikud ka praegu, kui valitsus seda oluliseks peab. Miks mitte mõelda sellele, kas lisaks Tallinnale ja Tartule võiks üks ministeerium asuda ka Pärnus ja Narvas. Haapsallu võiks sobida näiteks veeteede amet, Jõhvi keeleinspektsioon, Võrru kaitseresursside amet, Viljandisse muinsuskaitseamet ja küllap oleks ideid veelgi.

Oluline on siinjuures mõelda, et kilomeetreid on Narvast või Võrust Tallinnasse täpselt sama palju, kui pealinnast provintsi. Kui moodsal ajal peetakse normaalseks inimeste käimist tööl, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel, siis ei pea see tingimata tähendama sõitu maalt pealinna, vaid ka pealinlased võivad käia tööl provintsis.

Vahest hakkab maaelu sedavõrd meeldima, et kolitakse töökohale järele. Täpselt nii nagu praegu kolitakse töökoha järel maalt linna.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Andke maavanemale maa või koondage ära


Naljatades öeldakse, et maakondade tasakaalustatud arengu eest seisma pandud maavanematel pole seadusetähe täitmiseks muud võimalust, kui seista hommikul maakonna ühes ja õhtul teises servas. Reaalseid hoobasid ehk eelarveraha poliitiliseks figuuriks muutunud maavanemal arendustegevuseks pole.
Maavanemate politiseerimist on aastaid saatnud nii kohalike omavalitsusjuhtide kui ajakirjanike hurjutamine, sest valitsus on sellest suhteliselt väheolulisest ametikohast kujundanud poliitilise broilerifarmi, mis pakub soodsat võimalust hüppeks Riigikokku. Seevastu kohaliku elu-olu kujundamisel ja korraldamisel on maavalitsused oma koha kaotanud.
Kuigi regionaalminister Siim Kiisler väidab, et maavanemad peaksidki kuuluma võimuparteisse, sest nii on neil tänu valitsuse toetusele lihtsam töötada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga.
Maavanemal lihtsalt pole selliseid ülesandeid, kus ta peaks langetama poliitilist kaalutlemist eeldavaid otsuseid. Maavanem saab oma töös tugineda üksnes seadusele, mitte valitsuse toetusele. Sama nõue kehtib ka valitsusele.
Faktiliselt on loodud aga olukord, kus mittepoliitilisi maavalitsusi juhivad poliitiliselt üsna kõrgelt motiveeritud inimesed. Nad tahaksid „juhtida maakonda“, kuid tegelikult ei allu see maakond neile. Maavanema asemel kamandab seal hoopis grupp kohalikke omavalitsusi.
Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda, kui partei saadikut, tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.
Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all.
Neile seadusega pandud kohustus, teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet, ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5-ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.

Maakonnad on juhitamatud
Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.
Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamise osas maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.
Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi.
Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendunud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.
Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks „maa valitsusteks“ ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses, kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.
Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Haldamatu haldusreform

Kümmekond aastat tagasi öeldi, et omavalitsuste liitmisega ei ole võimalik enam viivitada, sest muidu jäävad väikevallad progressile jalgu. Kümme aastat hiljem ei tea inimesed ikka, mis nende koduvallast viimaks saab.
Eelmise kümnendi algus oli huvitav aeg: siseminister sõitis mööda maad ja rääkis umbusklikele vallavanematele, miks on vaja nende töökoht ära kaotada ehk vallad ühendada. Hiljem kaotas too siseminister ise töö, kuid paljud toonased vallavanemad püsivad omal kohal veel tänagi.
Küsimus „Kuidas reformida Eesti halduskorraldust“, on saanud väga erinevaid vastuseid, kuid ükski neist pole olnud piisavalt hea, et leida poliitikute seas üksmeelset toetust.
Autoriteetsed allikad nõuavad tegutsemist. President Toomas Hendrik Ilves ütles vabariigi aastapäeva kõnes, et riik vajab terviklikku linna- ja vallareformi, kevadel juhtis Eesti liigsele killustatusele tähelepanu OECD, oktoobris tuletasid haldusreformi vajalikkust meelde riigikontrolör ja õiguskantsler ning nüüd sajab erinevaid arvamusi sisse nii uksest kui aknast.
Eesti omavalitsusi on haldusreformi läbiviimise tarbeks igast kandist mõõdetud ja hinnatud, kuid tänini pole ühest arusaama, mida kogutud andmetega peale hakata. Liikvel on mitmeid müüte.
Näiteks 2000ndate aastate algul tsementeeriti üldistav hinnang, et väikevallad on haldussuutmatud. Toona ennustati, et väikestel omavalitsustel puudub võimekus kaasata Euroopa Liidu abifondide raha ning nende areng jääb seisma. Ainult valdade liitmine pidi nad seisakust päästma.
ELi liikmelisuse esimesed viis-kuus aastat on aga tõestanud kõike muud kui omavalitsuste haldussuutmatust ning jõuetut investeerimispraktikat. Pigem vastupidi: ikka ja jälle kuuldub, et omavalitsused on ehitanud ülearu palju ja mõni neist on selle pärast end koguni lõhki laenanud. Ka muude ülesannetega on nad üldjuhul toime tulnud, sest koolid töötavad, teid remonditakse, lund lükatakse, lapsed on hoitud ja surnud maetud.
Siiski esineb rahulolematust, sest väikevallad ei suuda pakkuda nii rikkalikku teenuste paletti, kui suuremad vallad ja linnad. Igas vallas pole ehitusosakonda, lastekaitsjaid, puudu on juristidest jne. Pole piisavalt raha, et neid palgata ja kui raha peakski leiduma, siis pole näiteks ehitusspetsialistile pakkuda viis päeva nädalas, kaheksa tundi päevas asjakohast tööd.
Seejuures ei küsita, kas kõik omavalitsused ikka peavad tingimata pakkuma standardselt sarnaseid teenuseid? Kui vallas väljastatakse aastas kümmekond ehitusluba, oleks ehitusspetsialisti aastaringne palgalhoidmine pehmelt öeldes raiskamine. Üks ehitusasju ajav ametnik võib vabalt korraldada ka mitme valla ehitusasju. Ilmselt see mitmel pool nii käibki.
Ka Eesti riik ei paku oma kodanikele kõiki neid teenuseid, mida näiteks Soome. Kas Eesti peaks siis Soomega ühendama? Eesti ostab NATO partneritelt õhuturbe teenust sisse ja keegi ei sea meie haldussuutlikkust kahtluse alla.
See ei tähenda, et Eesti omavalitsussüsteem toimiks veatult. Loomulikult vajab see kõpitsemist, et ta vastaks muutuvatele oludele ja nõudmistele. Aga muudatusi ei peaks kohe nimetama haldusreformiks, sest see sõna tekitab sedavõrd tugeva mõtteblokaadi, et igasugune initsiatiiv raugeb.
Riigikontrolöri ettepanekul võiks omavalitsused tõepoolest jagada viide-kuude rühma ja kehtestada iga rühma jaoks miinimumnõuded, mida üks omavalitsus peab suutma teha. Algkooli pidamine, sotsiaaltoetuste määramine, rahvastiku arvestus peaks olema jõukohane igale omavalitsusele, seevastu prügivedu, ühistransporti, gümnaasiumiharidust võiks korraldada juba maakondlikult. Kindlasti on ka teenuseid, mida on mõtet osutata regioonipõhiselt, hõlmates kaht või rohkemat maakonda.
Mida see annab? Eeskätt selguse, milliseid teenuseid saab inimene igast kohalikust omavalitsusest, milliseid maakonnakeskusest ja milliseid järgmisest suuremast linnast. Selguse saavad kohalikud otsustajad, millega nad peavad tegelema ja millega ei ole mõtet punnitada. Väheneks omavalitsuste tarbetu konkurents üksikutes küsimustes, näiteks koolivõrgu korraldamisel.
Raha kokkuhoidu nendest muudatustest ei sünni. Seda oleks ka palju tahta, sest ka näiteks riigiametnike koondamine maakonnakeskustest nelja regioonikeskusse ei ole mitte ühegi asjaomase ametkonna eelarvet vähendanud.
Eesti saaks kokkuvõttes erineva otsustuspädevusega omavalitsused, kus suuremate volikogude otsused määravad muuhulgas ka väikevaldade elukorraldust.
Kui nii, siis mis vahet on, kas panna väikevallad kohe kinni või jätta nad suuremate eestkoste alla? Asi ongi maitses, sest ükspuha, kuidas omavalitsusi grupeerida, ümber tõsta, liita või lahutada, inimesi see maale juurde ei too. See on aga omavalitsuste peamine probleem, mida ükski reform ei suuda lahendada.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+