Uue põlvkonna poliitikute pahameel Ants Laaneotsa sõnakasutuse üle, milles erukindral võttis kaitseväe arengukava kritiseerida, annab märku Eesti poliitika muutumisest ümaramaks ja seeläbi paraku ka sisutumaks.
Enamik inimesi ei ole võimelised pidama sisukat arutelu selle üle, kas kaitseväe arengukava on hea või vilets dokument, kas Eesti kaitseväge arendatakse seda dokumenti järgides õiges suunas ning kas saaks teha midagi paremini. Ohvitserid, kes seda teemat paremini valdavad, peavad avalikkuse ees aga suu pidama, sest nende asi on demokraatlikus riigis käsku täita, mitte seda kommenteerida.
Nõnda on inimeste ring, kes asja tunnevad ja samas saavad sel teemal avalikult sõna võtta, väga piiratud. Sinna kuuluvad riigikaitseteemadele pühendunud poliitikud ja teadurid kaitseuuringute keskusest ning välispoliitika instituudist.
Kahtlemata kuulub kaitseväe endine juhataja Ants Laaneots seltskonda, kelle sõnavõtte riigikaitse ja kaitseväe arengu kohta saab pidada arvestatavaks, ning Laaneots on otsustanud poliitikuna selles arutelus ka osaleda. Milles siis probleem?
Pärast seda, kui riigikokku pürgiv erukindral valijatega kohtudes kritiseeris kaitseväe arengukava, hoiatas nii praegune kaitseminister Sven Mikser kui tema eelkäija Urmas Reinsalu, et Reformierakond ei teeks riigikaitsest valimiskampaania objekti, sest seda Eesti vastased pidavatki ootama.
Oleme olukorras, kus kahe parlamendierakonna esimees on esitanud üleskutse riigikaitse ja kaitseväe temaatika avalikust arutelust välja lülitada, tuues põhjuseks keerulise rahvusvahelise olukorra. See tekitab omakorda küsimuse, millised üldse on teemaringid, mida keeruline julgeolekusituatsioon ei puudutaks, mis poleks otse või kaude riigikaitsega seotud. Viimaks arvab keegi, et ka haldusreformi ei ole võimalik läbi viia, kuna rahva ühtsust ei tohi keerulises julgeolekusituatsioonis murendada.
Täpselt nõnda, nagu Jevgeni Ossinovski arvab, et kõiki Eesti hädasid ei saa Vene okupatsiooni kaela ajada, ei saa ka Venemaa praeguse agressiivsusega, ja sellest tuleneva erakordse vajadusega rahvusliku ühtsuse järele, Eesti sisepoliitikas kõike ära põhjendada.
Ei ole vaja teha viga, et surume endale vabatahtlikult suukorvi pähe, arvates, et vastasel juhul hammustame endale kätte. Üldiselt kipub ikka nii minema, et kui ühiskond loobub arvamusvabadusest, vabast arutelust, loobub ta varsti ka vabadusest.
Eesti riigikaitse kuulub päris kindlasti avaliku arutelu, sealhulgas valimiste teemade hulka, sest kui lõpetame arutelu riigi kõige tähtsama teema üle, on tagajärjeks taandareng.
Küsimus pole mitte selles, kas riigikaitse teemat valimiste ajal käsitleda, vaid kuidas seda teha. Kindlasti ei ole mõistlik minna isiklikuks ning hakata silte kleepima, mis ei aita üheski vaidluses kedagi edasi.
Küll aga on julgeoleku ja kaitseväe arenguga seotud hulk küsimusi, mis vajavad käsitlemist ja ka läbivaidlemist. Alustades näiteks sellest, kuidas parandada Eesti poiste tervist ning tagada väeosades head ja moodsad väljaõppetingimused, lõpetades kaitsekulutuste võimaliku suurendamise ja NATO riikide koostööga muutunud olukorras.
Loodan, et nii Sven Mikser kui ka Urmas Reinsalu annavad valimisdebattides riigikaitse käsitlemisel toeka panuse, sest vastasel juhul jääbki mulje, et julgeolek on vaid Reformierakonna teema.
13.november 2014, Linnaleht
