Valimised võitnud Reformierakonda varitsevad mitmed kiusatused ja ohud, mille alahindamine võib eduka partei tema eksistentsi sügavamasse kriisi tõugata.
Lahti pole pealtnäha ju midagi. Alates 1999. aastast on Reformierakond suutnud katkematult kuuluda valitsusse ning võidetud on järjestikku kahed parlamendivalimised. Mis saaks nüüd valesti minna?
Vahest ei lähegi midagi valesti. Kui suudetakse adekvaatselt vastata küsimusele „Kuidas edasi?“, kui leitakse üles idee, mida valijalt saadud valitsemismandaadiga peale hakata ning saadakse jagu pika valitsemisega kaasnenud roidumusest, ei pruugi erakonnaga midagi halba sündida.
Aga kui oled kõhu rammusat kastet täis parkinud, on väga raske end jooksma sundida – tahaks end hoopis diivanile visata, et kerge uinak teha.
Valimiskampaanias oli Reformierakond selgelt kaitsval positsioonil. Tema sõnum oli üles ehitatud olemasoleva säilitamisele, mitte uuendustele. Lubadusi sisuliselt ei antud. Öeldi üksnes, et kui raha on, siis vaatame, kas ja mida teha saab. Valijalt sooviti blankovekslit, sest hilisemaid otsuseid ei tee ju enam valijad, vaid partei ja valitsus.
Ilmselt tunnetatakse oravapartei ladvikus saavutatud võidu järel mingisugust ajaloo lõpu hingust. Kõik näib just kui valmis olevat. Riigikogus saavutatud positsioon muudab konkurentidel Reformierakonna võimult tõrjumise peaaegu võimatuks. Arvuta kuidas tahad, kuid toimivat valitsusliitu ei ole ilma Reformierakonna mõjuka osaluseta võimalik kokku panna. Trumbid on nende käes – Reformierakond valib partneri ja võib seda järgneva nelja aasta jooksul teha kolm korda.
See teadmine sisendab võitjatesse enesekindlust, mis võib üle kasvada ülbuseks.
Rändrohutirtsud parteis
Aga oravapartei seis ei ole sugugi nii hea, kui välja paistab. Reformierakond on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Sellega on liitunud sadu uusi liikmeid, kuid vähem on juureldud küsimuse üle, miks nad on erakonda astunud. Kas hetkeemotsiooni ajel, praktilisest vajadusest või ideelistel põhjustel?
Parteisse on astunud hulk inimesi, keda on motiveerinud kaine kaalutlus saada liikmelisusest tuge oma isiklike väljavaadete parandamiseks. Ainuüksi Võrumaal tean päris mitut inimest, kes on eravestlustes avameelselt tunnistanud, et Reformierakonda sai astutud, sest ühegi teise parteiga polnud mõtet ühineda. Teadagi – Reformierakonna ja võimu vahele tõmmatakse tihti võrdusmärk.
Selliseid liikmeid leidub ohtralt nii erakonna maakondlikes organisatsioonides kui ka nende seas, kes nüüd Riigikokku kuuluvad. Olemuselt meenutavad nad rändrohutirtse. Praegu kasutavad nad ära Reformierakonna mõjukat positsiooni ning kui see peaks kõikuma lööma, liiguvad nad edasi.
Võib ennustada, et värske valimisvõit toob Reformierakonda veelgi inimesi, keda paelub partei võitjamaine ning kes loodavad sealt leida abi oma äri edendamiseks või karjäärile uue hoo sissepuhumist.
Mis saab aga siis, kui Reformierakond mingil põhjusel lõpetab valimiste võitmise? Kui mõni konkurent suudab ta seljatada? Kuidas käituvad need liikmed siis, kui selgub, et Reformierakonda pole enam mõtet kuuluda? Mis sai Koonderakonnast, kui see võimust ilma jäi?
Reformierakonnal tuleks läbi teha sisemine puhastumine, mida võimaldaks kuulumine opositsiooni. See oleks kõige lihtsam viis raputada endast maha ballast, kes erakonnale ega paremliberaalsele maailmavaatele mitte midagi juurde ei anna, vaid seda pigem labastavad.
Muidugi on seda võimatu teha, kui oled just võitnud valmised ja saanud valijalt uue mandaadi. Aga pikemas plaanis tuleks Reformierakonna opositsioonis olek kasuks nii talle endale kui Eesti demokraatiale tervikuna.
Ühiskonnale on kasulikum, kui võimul olevad erakonnad ja koalitsioonid vahelduvad. See hoiab erakonnad vormis ja sünnitab uusi ideid, kuidas riiki edasi viia. See annab ka valijale võimaluse näha, mida ühe või teise erakonna esindatav poliitikavool reaalsuses tähendab.
Loomulikult sõltub selle saavutamine eeskätt valijast endast, kes ei peaks end laskma mõjutada hirmu külvavatest valimisreklaamidest, et mis kõik võib juhtuda kui peaministripartei ei võida.
Eeskuju EKP?
Ideede võistluse ja diskussiooni edendamise asemel näeme pigem, kuidas valimised võitnud erakond on stagneerumas ning klammerdunud oma minevikusaavutustesse. Võim on muutunud mitte vahendiks, vaid eesmärgiks.
2007. aastal heitis ajalehtede liit Andrus Ansipile ette arutelu lämmatamist ning valis ta pressivaenlaseks. Mullu sügisel nimetas valitsusjuht tööandjate poolt üllitatud manifesti kohatuks dokumendiks, mis ei vääri arutelu. Aga ühiskond kus puudub arutelu on tupikusse sumbuv.
Eesti liberalismi lipukandja meenutab üha enam endist EKPd, kuhu vähesed astusid ideelistel kaalutlustel ja mille juhtliikmed isegi ei uskunud, mida nad avalikult räägivad. Rääkimata sellest, et teisitimõtlejaid seal ei sallitud.
