Avalik arutelu Eesti osalemise üle eurotsooni päästefondide rahastamisel näib olevat sama võimatu, kui omal ajal diskussiooni tekitamine krooni devalveerimise plusside ja miinuste üle. Miks Eesti poliitiline eliit ei soovi rahvaga asjast rääkida?
Praeguse seisuga läheb eurotsoonis viibimine Eestile maksma vähemalt 149 miljonit eurot, mis tuleb alates 2013. aastast viie aasta jooksul euro stabiilsusfondi rahana sisse maksta. Tegelikult on see ka ainus kindel fakt, mida Eesti avalikkus teab.
Aga me teame ju ka seda, et tõenäoliselt tuleb Eestil enne 2013. aastat väljastada garantiikiri osalemaks mõne hädasoleva euromaa võlgade käendamisel. Kui suurtest garantiidest jutt käib, seda hoitakse avalikkuse eest aga küllalt kiivalt saladuses, seni kuni otsus on tehtud ja edasi kaevata pole kellelegi.
Pehmelt öeldes on valitsuse käitumine olnud maksumaksja suhtes tõrjuv. Kui aeg-ajalt tulebki võlgade tagamise teemal juttu, kipub sisu ümmarguseks jääma. Mida hakata peale võimupoliitikute kinnitustega stiilis, et „Portugali valitsus peab võlakriisist väljumiseks tegema väga tõsiseid kulukärpeid ja struktuurireforme“? Või siis, et Eestile on peaküsimus „abilaenude range tingimuslikkus ning säästu- ja reformikavade vääramatu elluviimine abisaajate poolt“.
Meie maksame, kreeklane mässab
Ometi on nendele rangetele ütlustele vaatamata selgunud, et eurotsooni kõige suurem patune, Kreeka, on pärast mullust abipaketti küll streikinud ja mässanud, kuid riigi rahandusega pole midagi märkimisväärset korda suudetud saata.
Seega on poliitikute kinnitused, et abi saavad riigid allutatakse mingile eriti rangele säästurežiimile, mõnevõrra sisutühi ning pigem suunatud oma maksumaksjate rahustamiseks. Kreeka puhul ei paista kuskilt, et see riik ka tegelikult sooviks võlakeerisest välja rabeleda. Selle asemel oodatakse käsi pikas uut doosi.
On mõistetav, et Eesti poliitikud väldivad avaliku debati teket abi andmise ümber, sest ühtegi konkreetset põhjust, miks Eesti peaks oma raha mängu panema, tegelikult pole. Nagu pole ka kindlust, et nende miljonite ärakulutamisest mingit tolku oleks.
Mitme Euroopa riigi motiiv Kreekat abistada on üsna ühene: säästa oma finantsasutusi, mis omavad Kreeka võlakirju. Hinnanguliselt on 68 protsenti Kreeka võlakirjadest välisinvestorite käes ja juhul kui riik peaks muutuma maksejõuetuks ning ütlema lahti oma kohustustest, kaotaksid raha Kreeka peamised võlausaldajad – Euroopa Keskpank ning Prantsusmaa ja Saksamaa investorid.
Selget ettekujutust, millise põntsu annaks asjade selline käik Euroopa rahandusele, pole, kuid ähmane ettekujutus on hirmutav. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble sõnul lausa katastroofiline.
Kreeka pankroti korral Eesti otseseisd kahjusi ei kannaks, sest meie stabiliseerimisreservi raha ei ole rahandusministeeriumi kinnitusel Kreeka, ega ka Portugali, Iirimaa võlakirjadesse paigutatud. Eesti riigi säästude eest on peaasjalikult ostetud Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi valitsuse võlatähti. Finantskatastroof, kui see peaks tulema, tuleb aga sõltumata Eesti panusest.
Ümmargune jutt ei veena
Eesti päästemissiooni eesmärk saab sellisel juhul olla kantud üksnes ligimesearmastusest ja/või soovist teenida euroisakeste ees kannuseid. Poliitikute jutt sellest, et toetades Kreekat ja teisi hädalisi kindlustame ühisraha tugevuse ja seega iseendi heaolu, pole põhimõtteliselt vale, kuid tõenäoliselt on Eesti ka ainus riik, kus ainult taolise ümmarguse jutuga valitsuse tegevust motiveeritakse.
Valitsuse soov teemat vältida on mõistetav, kuid opositsiooni sama truu vaikimine näib arusaamatu. Opositsioon istub nagu hiir urus ega kõssagi, kui Eesti maksumaksja raha üle otsuseid tehakse.
Kindlasti ei oleks tarvis ebakonstruktiivset lahmimist, vaid arutelu, miks me oma rahaga riskime ja mida me lisaks kreeklaste meeleavaldustele selle eest vastu saame? Millised on alternatiivsed valikud? Millised on reaalsed väljavaated, et üle oma varju hüpata proovinud riigid kasinuse teele suudetakse juhatada? Millest tuleb meil loobuda selle nimel, et hädas euroriigid ei peaks nii paljust loobuma? Milline on must stsenaarium?
Vahest peamegi nüüd üles näitama solidaarsust ja raha letti laduma, sest saanud oleme Euroopa Liidust juba kah omajagu? Või peaksime käsitlema oma rahasaadetist kui investeeringut riigi mainekujundusse? Eks ole uhke olla ühes mestis Euroopa rikkamatega, mis sellest, et endal pintsak seljas mõnevõrra viledake ja kingad viltu tallatud.
Nii või teisiti, kuid valitsusest oleks aus vaikimine lõpetada ja hakata inimestele asjalikke selgitusi andma. Tabuteemade aeg Eesti poliitikas võiks juba ümber saada. Keda ja mida meil karta? Eurotsoonist väljaviskamist?
