Pärast seda, kui humanitaarid on saanud Reformierakonna tegemiste suhtes sulge teritada ja valitseva partei liidrite tegevuse teravalt hukka mõista, tekib paratamatult küsimus: mis saab edasi?
Hõikeid ja kära selle ümber, mida peaks tegema, on muidugi palju. Keegi nõuab, et valitsev klikk peab ühes tükis tagasi astuma, teine kutsub üles looma uut parteid, kolmas nõuab erakorralisi valimisi, neljas korraldab meeleavalduse, viies pillub sotsiaalvõrgus vaimukusi.
Paljudel on tunne, et õhus on midagi ja nüüd peaks kohe midagi juhtuma. Aga paraku tõuseb järgmisel hommikul enamik neist tegelastest äratuskella meloodia peale üles, kasib end korda ja läheb tööle või kooli.
Niisiis ei järgne üksikule piketile ja arvamusartiklitele mitte midagi sellist, mis peaks sundima peaministriparteid oma tegevust ja stiili ümber hindama, saati veel muutma. Miks peakski? Partei toetusprotsent püsib stabiilselt kolmandiku peal valijaist ja see on parteidele ainus maksev valuuta.
Kuigi sotsid suutsid pärast pikaleveninud mõttepausi välja tulla erakorraliste valimiste nõudmisega, kukkub enne kuu alla, kui see teoks peaks saama. Ja mida see õigupoolest muudakski? Kui heita pilk parteide toetustabelile, siis suure tõenäosusega saaksime enam-vähem sama jõudude vahekorraga parlamendi kui praegu. Tavaliste Eesti inimeste seas valitsevate revolutsiooniliste meeleolude ulatust ei maksa üle hinnata.
Milles siis võiks olla lahendus? Kuidas muuta Eesti poliitika taoliseks, millest paljud kommentaatorid unistavad? Kas kodanikul üldse on võimalik erakondade poliitikat ja suhtlemisstiili mõjutada?
Oleme olukorraga rahul?
Praegu näib, et kodanikud pigem ei soovi poliitikas muutusi, sest erakondade reitingutest seda välja lugeda pole võimalik. Pigem on seis vastupidine, sest üha rohkem kostab arvamusi stiilis „ah, tehke mis tahate, mina selles ei osale“.
Seda tõendavad ka uuringud. Emori küsitlused näitavad, et valijate grupp, kes ei oska nimetada enda erakondlikku eelistust on viimase aastaga kasvanud ja stabiliseerunud umbes kolmandiku peal kõigist hääleõiguslikest. Tänavu oktoobris toetas Emori uuringu järgi kõige suurem valijate grupp (34 protsenti) erakonda „Ei Oska Öelda“. Ja nii on see olnud juba veebruarist saadik.
Kui sotsioloogid peavad erakondlikku eelistust mitteomavate inimeste suurt osakaalu negatiivseks ilminguks, siis parteidele endile ei pruugi see trend sugugi nii halb olla. Kuigi kõik erakonnad kutsuvad inimesi enne valimisi üles hääletuskasti juurde tulema, siis tegelikult on mõnele parteile isegi kasulikum, kui need „ei-oska-öelda-erakonna“ toetajad koju jääksid.
Politoloogid on väga õigesti hinnanud, et Reformierakond ja Keskerakond on suutnud välja kujundada endale igal tingimusel lojaalse elektoraadi. Sellise, kes võtab partei kohta käivat kriitikat rünnakuna, mis tuleb igal juhul tagasi tõrjuda ja kui see õnnestub, siis ülistada oma sõdureid ja juhte saavutatu eest.
Piisavalt suur hulk taolisi kindlameelseid valijaid muudab erakonna immuunseks sellisele nähtusele, nagu poliitikast võõrandumine. Mis siis kui kolmandik või isegi pooled valijaist koju jäävad! Las nad siis jäävad, sest omad sõdurid tulevad nagunii välja ja teevad töö ära. Mida madalam on valimisaktiivsus, seda suurema osakaalu moodustab partei toetusest padulojaalsete panus.
Seega aitavad kodanikud, kes rehmavad poliitikale käega ja otsustavad valimistel osalemisest loobuda, kaasa praeguse olukorra kinnistumisele. Valimistulemuse teevad ainult need inimesed, kes valivad, mitte need, kes otsustavad kõrvalt vaadata.
Haara ise härjal sarvist
Seega tuleks alustada poliitilise kultuuri muutmist iseenda muutmisest. Tuleb hakata poliitiliselt aktiivseks kodanikuks. Teist head lahendust, eriti veel lihtsat ja kiiret, selleks ei eksisteeri.
Arutage seda asja kõigepealt oma abikaasaga, siis naabriga, astuge seltsi ja arutage sealgi, looge mõttekaaslaste vennaskond või näputööklubi ja mõelge koos, kuidas asjad peaksid tegelikult käima.
Kutsuge oma piirkonna rahvasaadik seltsiõhtule ja öelge talle, mis te Eesti asjast arvate. Astuge koos oma mõttekaaslastega teile sobivasse parteisse ja püüdke haarata selle kohalikul tasandil võim ning see siis inimlähedasemaks muuta. Kui see ei õnnestu, ärge lööge kohe põnnama, vaid olge aktiivne edasi: küll ükskord õnnestub.
Üksnes ise aktiivselt poliitikas osaledes või valijana otsustades on võimalik muuta erakonnad ja nende viljeldav poliitika selliseks, nagu me seda soovime. Lõppude lõpuks pole erakonnad mingisugused monstrumid, vaid koosnead luust ja lihast inimestest.
