Peitusemäng õlle ja suitsuga ei vii sihile

imagesCA41HWS0Välja kuulutatud uued meetmed võitluses alkoholismi ja suitsetamisega näitavad karsklaste naiivset usku, et piirangutele ja hinnatõusudele vinti veelgi peale keerates on võimalik eestlane õlle asemel gaseeritud vett jooma panna ja suitsud unustama.

Fakt on see, et eestlane joob üsna palju. Euroopa arvestuses oleme alkoholilembuse poolest kuuendal kohal ja, nagu asjatundjad ütlevad, tähendab Euroopa tipp ühtlasi ka maailma tippu, sest teistel kontinentidel pole alkoholi suukaudne tarvitamine sedavõrd massiline.

Meie tegelik olukord on statistikast küll mõnevõrra parem, sest Tervise arengu instituudi andmeil juuakse umbes veerand Eestis müüdavast alkoholist (arvestus käib absoluutses alkoholis) ära välisturistide poolt, olgu siinsamas Eestis või nende kodumaal. Sellele vaatamata tuleb tunnistada, et elu saaks elada ka kainemalt, kui eestlane seda teeb.

Värskelt välja kuulutatud uued abinõud vähendamaks suitsetamist ja alkoholi pruukimist näivad aga üsna kulunud, andes kinnitust, et ideed on otsas. Peidame suitsud leti alla, paneme sigaretipakile jõledad pildid, müüme õlut ja veini eraldi letist, tõstame alkoholi ostmise vanusepiiri, kruvime hinda kõrgemaks…

Seda kõike on ühel või teisel moel juba proovitud, kuid, nagu näha, pole tulemused piisavalt head. Alkoholismist ja suitsetamisest tingitud tervisehädad hävitavad jätkuvalt inimesi ning ühtlasi kurnavad ühiskonna maksevõimet.

Peidame pea liiva alla?

Mida siis teha? Raske on uskuda, et sigarettide poes ärapeitmine vähendaks suitsetamist. Olles suitsetamisest loobunud, silmitsen poekassa juures uudishimust tihtipeale sigaretivalikut, hindu ja uusi marke, kuid nende olemasolu iseenesest ei pane mind, ega kedagi teist (taas) suitsetama. Sigaret läidetakse ikka ihuliku või vaimse rahulolu saavutamiseks, ka staatuse pärast, sotsiaalsel ajendil, kuid mitte mingil juhul sellepärast, et see oli poes nähtavalt välja pandud.

Ka alkoholi ostmise puhul võib välja mõelda igasuguseid vahvaid riukaid, kuidas see protsess inimestele võimalikult keeruliseks muuta, kuid see ei vähenda tarbimist. Alkoholi ostmisel võib seada eeltingimuseks ka ajateenistuse läbimise või ülikooli lõpetamise, kuid kas keegi võtaks seda tõsiselt? Või piirame alkoholi müügi päevas kolme-nelja tunni peale?

Kui tõsta lapse eest šokolaad köögikapi ülemisele riiulile ja panna käeulatusse aurutatud brokoli, siis ei hakka laps kohe köögivilja mugima, vaid võtab tooli, et maius ikkagi kätte saada. Laps on valmis pingutama, isegi riskima, et oma tahtmine saavutada.

Miks arvatakse, et täiskasvanud inimene talitab teisiti? Kui inimene vajab alkoholi või sigarette, siis ta saab selle vajalikus koguses ostetud, ükskõik, kas kaup on leti taga või vabalt ostukärusse tõstetav.

Uued piirangud ja hinnatõusud on alkoholismi ja suitsetamisega võitlemisel kergema vastupanuteed minek – kuhugi lahtrisse saab märkida linnukese ja kuulutada, et võitlus rahva päästmise nimel käib. Aga see võitlus ei käi mitte põhjuse, vaid tagajärjega ja sedagi üsna tulutult. Inimese käest ei küsita, miks ta joob, vaid luuakse paar tõket, et tee pudelini oleks konarlikum. Tulemus sellest aga ei muutu.

Minu poolest võivad sigaretid maksta ka 10 senti pakk, kuid ma ei hakka sellepärast uuesti suitsetama. Olles aastaid tagasi veel suitsetaja, siis sigarettide järjekindel hinnatõus ei pannud mind vähem tõmbama või tubakast loobuma, vaid nikotiini nimel tuli lihtsalt teisi kulutusi piirata.

Millegipärast räägivad paljud endised joodikud, et kaine elu juurde pöördusid nad mitte viina hinna tõusu tõttu, vaid kas leidsid tee kirikusse, aitas neid mõni posija või siis tekkis mingi muu seltskond, kes inimese elule tagasi aitas. Mina näiteks loobusin suitsetamisest enne teise lapse sündi, sest tahtsin, et kodu saaks vingust puhtaks ja lastel oleks isa, kes jaksaks köhimata kelku vedada; ka tervis andis märku.

Palju sõltub kodust

Peab tunnistama, et alkoholi ja tubaka tarbimise vähendamine on mõneti lootusetu ettevõtmine, kus keeldude-käskudega palju ei saavuta.

30ndates eluaastates inimene saab üldjuhul aru, millised on nende pahede tagajärjed ning paljuski sõltub see tahtejõust, kas ta suudab oma deemonid võita või alistub. Ent 18-aastasel või 20ndate eluaastate esimeses pooles oleval, elurõõmust pulbitseval inimisendil on kopsuvähist või maksatsirroosist üsna raske aru saada. Selles eas arvatakse ju, et elu on igavene.

Nõnda jääb üle loota ja panustada Eesti emale ja isale, et nad oskavad anda oma lastele head eeskuju. Luua peres õhkkond, kus alkoholi ja tubaka asemel ruulivad sportlik vaim ja tegutsemistahe. Mitte ühestki noortele suunatud „ei alkoholile“ stiilis sotsiaalkampaaniast pole kasu, kui vanemad kodus alatasa purjutavad ja suits on isale kui suu nurka liimitud.

Alles siis, kui Eesti pered avastavad, et isa laupäevaõhtuse napsitamise ja pühapäevahommikuse peaparandamise asemel võiks minna hoopis ujulasse või parki jalutama, võib loota reaalset edu rahva tervise paranemisel.

Õhtulehes 6. detsembril 2012

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+