Urmas Reinsalul on suurepärane võimalus olla IRLi esimees, keda ajalugu ei mäleta, aga tal on ka pisike võimalus minna ajalukku mehena, kes lõpetas Andrus Ansipi pika ja katkematuna näiva peaministrikarjääri.
Ajakirjanduses loodud pilt Urmas Reinsalust kirjeldab teda kui tagasihoidlikku poliitikut, kes oskab küll toredaid kõnesid pidada, otsida kompromisse, kuid kellel on puudu see miski, mis suured poliitikud ülejäänutest eristab.
Et lähemad paar-kolm aastat võiks IRLi juht niisama molutades mööda saata, on ka väliste tegurite poolt üsna soosivalt paika pandud. Valitsusest neid sügistalvise skandaali tõttu välja ei aetud, reiting püsib enam-vähem talutaval tasemel ja ka sisetüli ei paisunud nii suureks, et see ähvardanuks partei lõhki kiskuda.
Kuigi jaanuari suurkogult oodati suurt intriigi, jäi see tegelikult tulemata. Endise peasekretäri Andres Ammase lahkumine IRList ei leidnud järgimist, mis näitas, et partei jääb püsima.
Seega võiks Reinsalu keskenduda enda väljateenitud positsiooni kindlustamisele ja teha ettevalmistusi järgmise aasta kohalikeks valimisteks. Võitlus kahes suuremas linnas tuleb küll kõva, aga imedesse vaevalt keegi enam usub. Nii Tallinnas kui Tartus võitleb IRL teise ja kolmanda koha peale.
Kuidas end kehtestada?
Aga kohalikud valimised ei ole IRLi ja Reinsalu peamine probleem. Küsimus on hoopis selles, kuidas viimastel kuudel positsioone maha mänginud IRL suudaks end üleriiklikult kehtestada? Kuidas saaks Urmas Reinsalu kehtestada end parteiliidrina olukorras, kus ta valitsusse ei kuulu ega ilmselt saagi praegusel juhul kuuluma?
Reinsalut ei peeta ju päris liidriks, vaid mingiks aseaineks, kes hoiab kohta kahe aasta pärast tulevale „õigele“ esimehele.
Raske on aga uskuda, et Urmas Reinsalu ise on oma augutäite rolliga leppinud. Küllap on temalgi marssalikepike seljakotis ehk soov istuda valimispäeva eelõhtul ETV stuudios koos teiste peaministrikandidaatidega. Kuidas sinna saada?
Enese kehtestamiseks peaks ta tulema toime ei millegi vähema kui riigipöördega, see tähendab moodustama vahevalitsuse, nagu seda tegi Andrus Ansip 2005 aastal. Vaid nii vabaneks erakond külgehakkava Reformierakonna puudli mainest ja vaid nii suudaks pehme väljanägemisega Reinsalu tõestada, et suudab mängida ka meeste liigas, kus praegu ruulib Andrus Ansip päris üksinda.
Võimalused selleks on olemas, kuigi peab möönma, et tegelik elu on alati palju nüansirikkam ja keerukam, kui mistahes paberil väljamängitud skeem.
Pärast eelmise aasta Riigikogu valimisi oli Reformierakonna jätkamine peaministriparteina väljaspool arutelu, nagu ka see, et koalitsioonipartnerina jätkab valimistel kolmanda tulemuse teinud IRL.
Olukord Riigikogus on muutunud
Aasta tagasi sai üsna veenvalt öelda, et ees ootab neli aastat parempoolset enamusvalitsust, sest mis seal parlamendis õigupoolest üle jäigi. Teoreetiline võimalus olnuks IRLil osaleda Keskerakonna ja sotside kolmikliidus, kuid Edgar Savisaare valitsusse ei tahtnud ega taha ju keegi minna.
Olukord on aga aastaga sedavõrd palju muutunud, et ühtset Keskerakonda enam pole. Pärast Jüri Ratase edukat esinemist Keskerakonna esimehe valimistel on see partei muutuste tuules ja keegi ei oska ennustada, millega kõik kord lõppeb. Kui kaua jaksab Ratas ja tema toetajad Savisaare taandumist oodata?
Riigikogu keskfraktsiooni 26 liikme seas on kümmekond saadikut, kes ei kuulu n-ö savisaarlaste hulka. Need Ratase toetajad kuuluvad seltskonda, kes taunivad ka äsjast kirjaskandaali ja on väsinud opositsioonis kükitamisest. Nad on kätte saanud sõnumi, et kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, pole neil lootustki jõuda valitsuskoalitsiooni. Aga Savisaareta…
Urmas Reinsalu saaks neile pakkuda selle võimaluse – tulla koalitsiooni. IRLi 23 ja kümmekond Keskerakonnast lahku löövat saadikut annab kokku 33 kohta ehk sama palju, kui on Reformierakonna fraktsioonil.
Mõistagi tuleks neil rahulduda töö jätkamisega parlamendis, sest ainult nii oleks vähemusvalitsusel vajalikud toetushääled tagatud. Kui mõni keskerakondlane suunduks valitsusse, võib asendusliikmeks tulla Riigikokku savisaarlane ja valitsuse toetus variseks kokku.
Haldusreformi valitsus
Valitsuskabineti paneksid kokku IRL ja SDE. Kahel parteil ja grupil sõltumatutel keskerakondlasel oleks Riigikogus 51-52 häält, kuid pole välistatud, et aja möödudes lisanduks nn sõltumatuid keskerakondlasi veelgi.
Sotsid peaksid olema säärasest võimuliidust huvitatud, sest see on nende jaoks ainus võimalus, kuidas Riigikogu selle koosseisu ajal valitsusse saada. Pealegi viisil, kus neid ei saa välja vahetada, nimetada neid paremerakondade kaasajooksikuks.
Pealegi kulub SDE esimees Sven Mikserile ära koht kabinetis, näiteks välisministrina, mis annaks talle võimaluse harjutada valijat mõttega, et temast võiks kord saada ka peaminister, kes ta ilmselgelt ihkab olla.
Mis võiks olla selle valitsuse eesmärk peale selle, et Urmas Reinsalust saab peaminister, IRList valitsuse juhtpartei, sotsid pääseksid võimule ja Keskerakonna lagunemine kiireneks? Kuidas seda valitsust avalikkuse ees poliitiliselt korrektselt õigustada?
Ettekäändeks kõlbaks näiteks haldusreform, mida IRL alalõpmata soovib läbi viia, kuid mida Reformierakonna valitsuses oleku ajal pole võimalik teha. Muudatused riigihalduses on SDEle samuti sobilik teema ja selline vähemusvalitsus võiks reformiga isegi toime tulla. Sotside meelispalaks võiks olla riiklik kutsehaiguskindlustus.
Kas Urmas Reinsalul jätkub julgust perutava hobuse selge hüpata?
