Valitsusparteide koalitsioonilepingu avalikustamist on alati saatnud suur tähelepanu, sest peetakse seda ju „väikeseks põhiseaduseks“, mille järgi elu riigis eelseisvatel aastatel käima peaks hakkama. Asjata, sest üldjuhul rikuvad poliitikud seda lepingut üsna kiiresti või teevad tegusid, mida dokumenti pole julgetud sisse kirjutada.
Koalitsionilepingu koostamine ei ole lihtne töö. Raskeks ei tee seda mitte niivõrd ministrikohtade jagamine, mis nõuab muidugi ka südikust, vaid poliitikuid alati kimbutav dilemma, mida sellesse dokumenti tasub sisse kirjutada ja mille mainimisest targu hoiduda. Samuti pole väheoluline, millises toonis ja vormis midagi lubatakse teha või tegemata jätta.
Peab ju arvestama, et osadele on koalitsioonileping omamoodi pühakirja staatuses, mille külgedelt otsitakse vastust küsimusele, kuidas valitsus üht või teist eluvaldkonda kavatseb arendada.
Teisalt ei ole aga võimalik lepingu kokkukirjutamisel parimagi tahtmise juures ette näha ja arvestada kõike, mis eelseisva nelja aasta jooksul võib juhtuda. Seega tuleb leping koostada nii ebamääraselt kui võimalik, et säiliks võimalus end vajaduse korral välja keerutada, kui selgub, et mõnda leppepunkti pole võimalik täita.
Tulemuseks on see, mida nägime-kuulsime alles mõne nädala eest. Koalitsioonilepingut avalikkusele tutvustatud poliitikud teenisid taas kord ära kriitika selle liigse üldsõnalisuse pärast, sest dokument koosnes peaasjalikult lubadustest „edendada“, „tõhustada“ ja „arendada“.
Poliitikud ei võta lepingut tõsiselt
Tegelikult pole koalitsioonilepingul ju häda midagi. Tegemist on valimised võitnud erakondade hetke ideekogumiga, kuidas elu riigis peaks edasi minema, ja ei midagi enamat. Häda on pigem selles, et inimesed võtavad poliitikute koostatud dokumenti liiga tõsiselt. Tõsisemalt kui needsamad poliitikud ise, kes ilukõnede ja klaaside kõlina saatel sellele alla kirjutasid.
Näiteid on küllaga. 2003. aasta kevadel allkirjastasid Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit koalitsioonilepingu, kuid juba kaheksa kuud hiljem nõudis Rahvaliit kokku lepitud maksupoliitika osas muudatusi. Väikese valitsuskriisi tulemusena lükati leppes sätestatud tulumaksumäära langetamine edasi ja tegelikult ei ole seda tänini alandatud tasemele, mis 2003. aastal kokku lepiti – 20 protsendile aastaks 2006.
2007. aastal lubas moodustatud Reformierakonna, IRLi ja SDE koalitsioonileppes anti lubadus mitte muuta käibemaksu, kuid ometi tõsteti see vaid mõnepäevase etteteatamisega 18 protsendilt 20-le. Palju sõnu põhjenduseks ei kulutatud, sest oli kriisiaeg, mis pidi vabandama kõik.
Või vaatame 1999. aasta koalitsioonilepet Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate vahel, milles kolmikliit lubas muuhulgas läbi viia ka haldusterritoriaalse reformi. Valitses lagunes aga kiiremini ja reform on tegemata tänaseni.
Õõnsad lubadused
1990ndatel, kui valitsused vahetusid kiiremini, oli koalitsioonileping pigem mingi vormitäide, kui võimupoliitikute tegevust korraldav dokument. Tegelikult on ta vormitäide praegugi, sest paljudel ilusatel lubadustel puudub tegelikult sisu.
Nii muutus üsna õõnsaks lepingus seisev lubadus tagada tarbijatele odavaima võimaliku hinnaga elektrivarustus, kui juba enne koalitsioonilepingu allkirjastamist teatas Eesti Energia soovist tõsta võrguteenuse hinda.
Rääkimata energiaturu täieliku avanemisega kaasnevast koguni 40-protsendisest hinnatõusust, mis seisab ees 2013. aastal. Raske on aimata, mida tegelikult tähendab „odavaim võimalik hind“, sest selline võib olla ju iga hind.
Koalitsioonilepingust pole võimalik leida ridagi Eesti osalemise kohta euro stabiilsusfondis, kuigi see on kahtlemata kulukam ettevõtmine kui paljud teised lepingupunktid.
On mõnevõrra naljakas, et koalitsioonilepingus on ruumi näiteks lubadusele kaasata Eesti tippkokad julgustama Eesti inimesi tervislikult toituma, kuid osalemine fondis, mis viib eelarvest viie aasta jooskul ligi 150 miljonit eurot, ei vääri poolt ridagi.
Seda enam, et äsjastel Soome parlamendi valimistel oli hädaliste euroriikide päästmine vägagi teemaks ning ka Eesti osalemise kriisifondis peab kinnitama Riigikogu. Aga küllap peetakse Riigikogu jätkuvalt pelgalt templilööjaks juba tehtud otsustele.
Oleks paslik küsida, mis koalitsioonilepingust veel puudub? Millised on otsused, mis valitsusel on kavas langetada, kuid mida pole juletud lepingus avalikustada?
Vandenõud otsida ei ole siiski mõtet, kuigi peaminister ütles koalitsioonilepingut kommenteerides, et tõenäoliselt suudab valitsusliit nelja aasta jooksul rohkem teha, kui dokumenti kirja sai.
Küllap saab otsustatud Eestisse tuumajaama rajamine, mida Jaapani tuumadraama pärast ei julgetud koalitsioonilepingusse sõna-sõnalt kirja panna, ja tehakse veel üht-teist, millest struktuurid esialgu vaikivad.
Seejuures tekib aga küsimus, kas koalitsioonilepingul on sellisel kujul mõtet, kui selle kõige konkreetsem ja vaidlematult täitmisele kuuluv osa on üksnes peatükk, mis puudutab ministriportelle?
