Terviseameti poolt läbi viidav kiirabireform sai veebruaris mitme maavanema, haigla- ja omavalitsusjuhi tormilise kriitika osaliseks, kuigi tavalise hädakõne tegija jaoks ei muutu reformi tõttu erilist midagi.
Lühidalt kokku võttes soovib sotsiaalministeeriumile alluv terviseamet liita praegused kiirabipiirkonnad suuremateks üksusteks, tõsta kiirabibrigaadide arvu ja lisada mõned uued asukohad, kust kiirabiauto edaspidi välja sõitma hakkab. Niisiis midagi ära ei kaotata, vaid lubatakse hoopis juurde anda.
Ometi sai see plaan mitmes maakonnas nii kohaliku haiglajuhi kui poliitikute hävitava vastuvõtu osaliseks. Esmapilgul võis arvata, et mässumeele põhjuseks on ajalooline kogemus, et kui riik hakkab midagi reformima, siis toob see tavaliselt kaasa koondamised ja tsentraliseerimise, mis kokkuvõttes tähendab avaliku teenuse kättesaadavuse halvenemist.
Kuna paljud maainimesed on reformide suhtes allergiliseks muutunud, küsivad neil päevil paljud, et kui politseijaoskonnad, päästedepood ja postkontorid on juba suletud, siis kas nüüd on järg kiirabi käes?
Kuigi kiirabireformi vastu astusid kõige häälekamalt üles maa- ja vallavanemad, olid kampaania tegelikud algatajad kohalikud haiglajuhid.
Kiirabi teeninduspiirkondade suurendamine lülitab paari-kolme kiirabiautoga väikehaiglad sisuliselt sellest ärist välja. Riigi tellimusest ilmajäämine toob nendele haiglatele kaasa käibe languse ja selle üle ei rõõmustaks mitte ühegi ettevõtte juht.
Laiemalt võttes õõnestab kiirabitellimusest ilmajäämine niigi nõrgal positsioonil olevate maakonnahaiglate majanduslikku toimetulekut ja seega nende võimet pakkuda inimestele kvaliteetset arstiabi. See on fakt.
Faktide kõrval on aga ka müüte. Üks neist räägib sellest, et kui väikehaigla tagahoovi tuleb toimetama suurele haiglale kuuluv kiirabifirma, hakkab see väikehaiglalt patsiente üle lööma. Ehk kui näiteks SA Tartu Kiirabi hakkab katma kogu Tartu- ja Jõgevamaad, siis võib Ülikooli kliinikumi osalusega Tartu Kiirabil tekkida stiimul vedada haige koos ravirahaga pikemalt kaalutlemata kliinikumi, jättes Jõgeva haigla palatid ja eelarve tühjaks.
Taolised kahtlustused on libe tee. Samahästi võib küsida, kas praegu toovad väikehaigla omad kiirabibrigaadid piiripealse patsiendi, kelle võiks joonelt Tartusse saata, esmalt maakonnahaiglasse, et seal mõne protseduuriga endale käivet juurde tekitada?
Nii või teisiti on õhus kahtlustusi, süüdistusi ja piiride tõmbamist „omade“ ja „võõraste“ vahel, mis kõrvalt vaadates tundub arusaamatu. Aga samas annab see kinnitust, kui teravaks on maakondades konkurents patsientide, õigemini raviraha pärast muutunud.
Et haiglajuhid võitlevad kõigi vahenditega oma firma sissetuleku pärast, on mõistetav, sest selleks nad ametisse ongi võetud. Seevastu kohalikud poliitikud, kelle haiglajuhid on suutnud enda kasuks n-ö üles keerata, on sattunud võitlema valesse lahingusse.
Kiirabireformi puhul ei ole poole sõnagagi räägitud millegi kinnipanekust või koondamisest. Vastupidi, jutt käib brigaadide arvu suurendamisest ja uute baaside loomisest. See tähendab, et teenus muutub kasutaja jaoks mingis ulatuses paremini kättesaadavaks või vähemalt säilitab praeguse taseme.
Kui reformi tulemusel vähenevad kiirabi administreerimiskulud ja inimesed saavad sama raha eest paremat või vähemalt samal tasemel teenust, peaksid kõik rahul olema. Kartus, et suuremate teeninduspiirkondade puhul muutub kiirabi vähem kättesaadavaks on hinnanguline ega ole faktidega põhjendatud.
Maavanemad ja omavalitsusjuhid ei peaks võitlema mitte kiirabi reformimise vastu, vaid pingutama selle nimel, et maakondades oleks ka tulevikus olemas haiglad, kuhu kiirabi saaks haigeid ravile vedada.
Nüüd, kus sotsiaalministeerium on hakanud kokku panema haiglavõrgu uut arengukava, tuleks maavanematel ja omavalitsusjuhtidel olla eriti tähelepanelik, et ühel päeval ei peaks inimesed vaatama otsa faktile, et kodukoha haigla on mingisuguseks lahjemaks tervishoiuasutuseks ümber nimetatud, kus sünnitusabi enam ei anta, lõikusi ei tehta ja puudub ööpäevane valmisolek inimesi teenindada.
Kohalikel rahvaesindajatel on kohane sotsiaalministrilt küsida, kuidas kompenseerib riik väikehaiglatele kiirabireformi tõttu saamata jääva tulu ja milliste sotsiaalpoliitiliste meetmetega tagatakse edaspidi arstiabi kättesaadavus vähemalt praegusel tasemel?
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR märts 2013
