Kes viiks meid tagasi 2000ndatesse?

1995. aasta kevadel Eestis võimule tulnud Koonderakonna ja Maarahva ühendus võitis valimised tänu kahele asjaolule: esiteks vastanduti kolm aastat varem kapitalismi valla päästnud noortele ja parempoolsetele ning teiseks tehti panus inimese loomuomasele ihalusele vanade heade aegade järele.

90ndate keskpaigas olid inimesed väsinud reformidest, šokis ühiskondlikest vapustustest ja surmani tüdinud ülimast vaesusest. Paljudele sai selgeks, et sellist Eestit me küll ei tahtnud. Tuju tõstmiseks meenutati 80ndaid, mil punaimpeeriumi majandus võis olla küll stagneerunud, kuid oma perele igapäevase ninaesise väljateenimise pärast ei pidanud tavaline tööinimene muret tundma.

Seepärast võetigi Tiit Vähi ja Arnold Rüütli juhitud Koonderakonna ja Maarahva ühenduse lubadus tuua Eestisse sotsiaalne turumajandus, kompetentsus, koostöö ja kodurahu, vastu lootuses, et kogenud mehed oskavad tagasi tuua ajad, mil Pihkva turul võis kurkide ja kartulite müügiga keskmise varanduse teenida.

Eesti poliitikas ei ole enam ammu ei Koonderakonda ega ka Maarahva ühendust. See aga ei tähenda, et flirt minevikuga ei võiks valimistel edu tuua nüüdki. Mõistagi ei hakka ükski erakond valimiskampaanias õhkama Vene aja garanteeritud elustandardi järele. See poleks kohane ja selle järele pole ka vajadust.

2000ndate aastate majandusbuumi meenutatakse juba praegu kui ilusat unenägu, mis liiga vara otsa sai. Tööpuudust neil aastail sisuliselt polnud ja teenistuse leidis igaüks, kes vähegi viitsis hommikul end välja asutada. Oli tõeline proletariaadi diktatuur, kus palgad kasvasid töövõtja suurenevate vajaduste järgi.

Kuigi ka mullu kasvas Eesti majandus eesrindlikult 7,6 protsenti, ei taju me seda nõnda, nagu eelmise kümnendi buumi. Toona tundus, et miski ei saa valesti minna, praegu teame, et kriis pole vaatamata ajutisele edule veel ümber saanud. Mida kaugemale nood kuldsed 2000ndad meist jäävad, seda müütilisemaks nad muutuvad ja aega, mil tuleviku pärast ei pidanud muretsema, tahetakse alati tagasi.

Kas 2015. aasta Riigikogu valimistel võiks mõni erakond, olgu vana või uus, ehitada oma kampaania üles nostalgiale, lubades millegi sarnase kordumist, mida me eelmisel kümnendil kogesime? Kas esile võiks kerkida uus KMÜ, kes minevikuihalust õhutades 20 aasta eest valimistel peaaegu puhta töö tegi?

Võib ennustada, et 2015. aasta valimiste kampaania põhiteemaks ei saa mitte Reformierakonna rahaasjad ja erakondade läbipaistvus, rääkimata ACTAst ega isegi maksupoliitika, vaid majandus ja töökohad.

Oma võlgadega maadleval Euroopal seisab suure tõenäosusega ees nn kadunud kümnend, kus majanduskasv tammub aastaid paigal või on hoopis negatiivne. Rahaliit üritab leida tasakaalu vastuolulises olukorras, kus valitsustel tuleb ühel ajal kärpida kulusid ja stimuleerida majandust, et see päris ära ei jäätuks. Euroopa ekspordist sõltuv Eesti majandus stagneerub ja tööpuudus stabiliseerub suhteliselt kõrgel tasemel.

Kuigi me pole nii kärsitud, nagu kreeklased, väsib ka eestlane lõpmatuseni näivast kokkuhoiujutust ära. Meil on veel üsna hästi meeles, kui optimistlik oli elu 2000ndatel aastatel ja me tahame neid aegu tagasi. Isegi kui enamik mõistab, et möödunud kümnendi keskpaiga pöörane majanduskasv oli mullistus, on soov saada tagasi kindel jalgealune, inimlikult mõistetav.

Ma imestaks, kui sotsiaaldemokraadid jätaksid selle olukorra kasutamata. Oleks üllatav, kui nad ei hakkaks rääkima, et valitsuse laenukoormuse mõistliku suurendamisega on võimalik luua töökohti, ergutada majandust ja ehitada viimaks valmis lai autotee Tallinna ja Tartu vahel.

Usun, et 2014. aastal käivituva kampaania ajaks on vasakpoolsetel kadunud hirm, et valijad võõristavad lubadust suurendada riigi laenukoormust. Inimesed on kokkuhoiust ja Soomes tööl käimisest selleks ajaks juba üsna väsinud ning tahaksid, et jõukus juba kiiremini õuele tuleks, nii nagu see oli kümnend tagasi, müütilistel 2000ndatel. Pealegi on sotsidel nüüd nobelist Paul Krugmani näol tugev ideoloogiline liitlane, vaatamata sellele, et nende endine esimees ta äsja puu taha saatis.

Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+