Venemaa teema on Eesti sisepoliitikas deemon, mille abita pole võimalik eelolevaid valimisi võita, kuid mille ohjamine võib väga kergelt ka käest ära minna, nagu Reformierakonnal juhtus.
Reformierakonna kampaania koosneb kolmest punktist, mida mööda inimest suunates püütakse tema kõrvadevahelist ala kontrolli alla saada. Esiteks: Venemaa on ohtlik, teiseks: Eesti on ohus ja kolmandaks: me päästame Eesti!
Peaministri selja tagant välja tuiskavad hävitajad peavad kinnitama, et valitsusjuht on sadulas ja kontrollib mängu. Kes julgeb minuga jamada?
Toivo Asmeri kampaania avamäng Ida-Virumaal sellesse sümfooniasse ei sobitunud. Ajal, kui siseminister raadab Kagu-Eestis metsa, et Venega selge piir maha märkida, millest ükski setu külapeni märkamatult üle ei saaks komberdada, räägib vana Asmer ülalpool Peipsit hoopis viisavabadusest.
„Tule taevas appi,“ ütleks klassik. Kampaania pealiiniks on piiri ehitamine, mitte selle kaotamine! Siseminister Hanno Pevkur nimetas Asmeri viisavaba tsooni loomise juttu „rumalaks“, mis sõnu valida armastava Pevkuri puhul on tähelepanuväärne.
Pevkur pidi olema reljeefne, sest IRLi pioneerid kippusid kampaania nurgakivi alust pinda uuristama, öeldes, et Asmer pole selle ideega oravaparteis sugugi üksi (mis on tõsi). Pevkur kinnitas, et Reformierakond isegi ei mõtle selle peale mõtlemisele. Korraks heiastus, et Reformierakonnas on kaksikjuhtimine.
Kokkuvõttes oli tegemist väikese sisepoliitilise lahinguga, kus midagi ei otsustatud. Aga see andis kaks teadmist.
Esiteks: poliitikute sõnavabadus on Eestis äärmiselt piiratud. Asmer ei öelnud midagi sellist, mida poleks varem öeldud, vaid kordas üle teema, mida omal ajal on arutanud Andrus Ansipi kabinet. Ühiskondlik debatt sureb, kui poliitikutel keelatakse iseseisev mõtlemine. Hiljem sureb ka demokraatia sellisena, nagu me seda tahaksime tunda.
Teiseks joonistus välja, et Eesti uue põlvkonna poliitilisel eliidil puudub teadmine, mida Venemaaga peale hakata. Me näeme praegu totaalset eitamist, vastandumist Venemaale, näeme, kuidas sisepoliitikas toimub konkurents, kes ägedamalt ära paneb.
Ent Eestis pole näha tipp-poliitikut, kes Sauli Niinistö vaimus ütleks, et me mõistame selle hukka, mida Putin Ukrainas tegi ja teeb, aga me oleme naabrid ja peame seetõttu suutma kuidagi koos eksisteerida. Tsaarid vahetuvad, Venemaa jääb.
Eestis kasvab peale põlvkond poliitikuid (eranditega), kellel puudub isiklik kontakt Venemaaga. Nad ei suuda hoomata idanaabri juures toimuvat, sest nende teadmine Venemaast piirdub parteikoolist saadud ähmase ettekujutusega, et tegemist on ohtliku riigiga, mille vastu kord nelja aasta tagant tuleb poliitiliselt mobiliseeruda.
Kas see on probleem? Ei, kui me rahuldume sellega, et küsime edaspidi soomlastelt, millest venelased mõtlevad.
