Tööandjate manifesti on poliitikute poolt küll omajagu mõnitatud, kui aga katsuda välja toodud seisukohti rahulikult käsitleda, leiab sealt mitu sellist teemat, mis väärivad põhjalikumat avalikku arutelu ning mille mõju ühiskonnale võib olla suurem, kui esmalt paistab.
Tööandjate poolt aastaid korrutatud mantra, et tööjõudu maksustatakse Eestis liiga kõrgelt, vastab tõele. Kriitikat pälvinud manifestis välja toodud OECD statistika kohaselt moodustasid eelmisel aastal Eesti tööandjate poolt tehtavatest tööjõukuludest veerandi tööjõumaksud. OECDsse koondunud rikaste riikide seltskonnas oli Eesti selle näitajaga Prantsusmaa ja Tšehhi järel kolmandal kohal, eespool nii Soomest kui Rootsist.
Konkreetsemalt on tööandjatele vastumeelt sotsiaalmaksu liiga kõrge tase, õigemini see, et maksu 33-protsendine määr tuleb neil üksi tasuda ja erinevalt vanemahüvitisest ei ole sotsiaalmaksule riigi poolt lage ette seatud.
Sotsiaalmaksu olemasolu hoomab tegelikult suhteliselt väike hulk inimesi. Töövõtjale on see üsna kauge teema, sest otseselt ja igakuiselt see teda ju ei puuduta. Sestap pole sotsiaalmaksuga seonduv avalikkuses ka kuigi tulist arutelu tekitanud, sest kui pea ei valuta, milleks rääkida siis valuvaigistitest. Erinevalt näiteks üksikisiku tulumaksust, mis valimistest valimistesse on erakondadel hambus ning mille langus või tõus mõjutab otseselt iga töövõtja sissetulekut.
Tööandjale on sotsiaalmaks aga paras peavalu, millele leevendust pole seni leitud. Valu tekitab see, et sõlmides töötajaga näiteks 10 000 krooni suuruse brutopalgaga lepingu, tuleb tööandjal lisaks maksta selle pealt riigile 3300 krooni suurune sotsiaalmaks ja veel 140 krooni töötuskindlustusfondi. Palgafondi tegelik suurus on tööandja jaoks seega 13 440 krooni.
Sotsiaalmaks töötaja kanda
Tööandjad on aastaid soovinud, et sotsiaalmaksu, millest laekuva rahaga täidetakse haige- ja pensionikassat, peaksid tasuma töövõtjad. Kui mitte täies mahus, siis kas või osaliseltki, nagu toimib see töötuskindlustuse puhul.
See tähendab, et töötaja palgast hakataks kinni pidama lisaks tulumaksule ja töötuskindlustusmaksele ka sotsiaalmaksu, sõltuvalt siis seaduseandja poolt seatud ulatuses.
Iseenesest võiks sotsiaalmaksu üleandmist töövõtjale või selle tükeldamist tööandja ja töövõtja vahel kaaluda, kuigi tegelikult pole olulist vahet, kes kokkuvõttes selle maksu ära tasub. Tööandjad võtavad ju praegugi töövõtjaga palganumbrit kokku leppides sotsiaalmaksuga seotud kulu arvesse. Väidan, et sotsiaalmaks kajastub töövõtjate palgas varjatult juba praegu ja tööandjad hoiavad sellevõrra palku lihtsalt madalamal.
Kui Riigikogu peaks otsustama, et edaspidi maksavad sotsiaalmaksu ainult või osaliselt töövõtjad, siis on loogiline, et töövõtjad nõuavad endale palka juurde ega lepi maksumuudatuse tõttu oma sissetuleku vähenemisega. Kui nõrkade ametiühingutega erasektoris suudaksid tööandjad survele mõne aja vastu seista, siis riigisektoris kindlasti mitte. Proovigu keegi pedagoogide palku maksumuudatusega vähendama hakata!
Selle kõige tulemuseks oleks vaid tõdemus, et tööandja maksukoormus küll vähenes, kuid mitte palgafond. Kahtlen, kas töövõtjad just seda taotlevad. Pigem on nende eesmärk lükata sotsiaalmaks töövõtjate kanda ning samas mitte nende palka tõsta.
Töövõtja peaks sotsiaalmaksu märkama
Kas selline perspektiiv väärib siis Riigikogu töötundide kulutamist? Arvan, et väärib küll. Kuigi tööandjad sellest loodetud kasu ilmselt ei saa või jääb kasu lühiajaliseks, suurendaks sotsiaalmaksu osalinegi maksmine töövõtjate poolt nende teadlikkust.
Olen alati imestanud sõnapaari „tasuta arstiabi“ üle, mida laialt kasutatakse haigekassa poolt tagatud raviteenuste puhul. Tõenäoliselt ei taju märkimisväärne hulk inimesi, et Eesti „tasuta arstiabi“ nagu ka riigi poolt makstav pension tuleb sellest samast sotsiaalmaksust, mille tasumisest töövõtjad ihkavad lahti saada.
Üks põhjus, miks see on nii, seisneb selles, et töövõtjad ei tunneta enda rolli haigekassa ja pensionifondi täitmisel. Selleks otstarbeks töötajate palgafondist kogutav maksuraha jääb töövõtjate jaoks nähtmatuks, samas teenus on neile tagatud. Nõnda tekibki mulje, et Eestis on kõrvuti tasuta ja tasuline meditsiin.
Arusaamad ei muutu kiiresti, kuid usun, et sotsiaalmaksu osaline või täielik tasumine töövõtjate poolt ehk selle raha palgast mahaarvamine, suurendaks inimeste huvi maksuraha kasutamise vastu. Iseasi, kas see toimivale süsteemile positiivselt mõjub.
Kui sotsiaalmaksu summa oleks töövõtjale sama nähtav kui tulumaks, siis suureneks ka parteide huvi lülitada sellest toituva haigekassa ja pensionifondi rahastamine avalikku arutellu ning inimestel tekiks nendega side. Kuna pensioniraha kogumine liigub nagunii järk-järgult inimeste endi hooleks, muutuks poliitilise diskussiooni objektiks eeskätt haigekassa edasine toimimine.
Varem või hiljem tõusetuks küsimus, kas sotsiaalmaksu ravikindlustuse pool (praegu 13 protsenti) võiks olla vabatahtlik. Kui pensionisüsteem juba on kolmesambaline, siis miks ei võiks selline olla ka ravikindlustus? Miks ei võiks inimesel olla vabadus otsustada, kui suurt ravikindlustust ta vajab?
Küsimusi tekiks oi kui palju. Eriti häälekalt nõuaksid ravikindlustuse vabatahtlikuks muutmist nooremad inimesed ja neid esindavad poliitikud, kes vajavad arstiabi ja soodusravimeid vanematega võrreldes vähem ega tunneta solidaarsusel põhineva ravikindlustuse vajadust.
Kui sunduslik ravikindlustus kaoks, avaks see ravituru kindlustusseltsidele, kes teeks praeguse universaalkindlustuse kõrval ka eripakkumisi stiilis „kindlusta end gripi vastu, saad tasuta luumurru ravi“.
Sotsiaalmaksu torkimine avaks seega päris korraliku pandora laeka, mis võib hakata õõnestama Eesti solidaarsel rahastamisel põhinevat meditsiinisüsteemi. Kahtlemata on inimesi, keda see rahuldaks, nagu ka vastupidi. Kas Eesti meditsiini rahastamine vajab põhimõttelist ümberkorraldamist, sellele tööandjate manifestis vastust pole.
