Mõtlen väikeparteidele, ütlen: „Vaimselt sõltumatud, vaesed, kuid ausad, poliitikud, keda ei kammitse poliitiline korrektsus.“ Või siis: „Neist ei sõltu mitte midagi, odavalt ülesostetavad, lärmakas mudaliiga, veidrikud.“
Tegelikult ei saa öelda üht ega teist, sest raske on kirjeldada seda, mida oma silmaga ei näe. Eesti kuus parlamendivälist erakonda on just kui olemas, kuid kas tegemist on reaalselt eksisteerivate poliitiliste ühenduste või „poliitilist investorit“ ootavate riiuliparteidega, on raskesti tuvastatav.
Ometi on väikeparteidel demokraatlikus ühiskonnas oma kindel ja mitte väheoluline roll. Nagu jalgpallis tuleb meistriliigasse jõudmiseks klubil kõigepealt edukalt läbida madalamad liigad, pääsevad ka poliitika kõrgliigasse, parlamenti, üksnes tugevamad.
Kõik klubid ei mahu paratamatult meistriliigasse mängima, kuid see ei vähenda karvavõrdki alamliigade rolli uute andekate mängijate ja klubide kasvulavana. Sama loogika kehtib ka erakondade puhul.
Tummad ja sellega rahul
Riigikogu opositsioonist kostab üha valjemalt väide, et valitsusparteid eesotsas Reformierakonnaga on stagneerunud. Puuduvad värsked ideed. Uue, noorusliku juhi saanud sotsiaaldemokraadid ning sama nooruslik keskfraktsiooni liider taovad seda trummi eriti innukalt, lootes suurendada oma toetajaskonda.
Aga miks ainult SDE ja Keskerakond seda teevad? Kus on oma uuenduslike mõtetega need kuus erakonda, kellel eesmärk saada Riigikokku pole veel täitunud?
Miks vaikib Euroopa Liidu vastane Vabariiklik Partei nüüd, kus Eesti seisab silmitsi „vabatahtliku“ kohustusega hakata raskustes Iirimaa käendajaks?
Miks Vene Erakond Eestis pole iitsatanudki, kui õiguskantsler avalikult muretseb venelaste vähese kaasamise pärast või kui avaldati raport, milles soovitati vene keelele anda Eestis asjaajamiskeele staatus?
Mida tegid Ühendatud Vasakpartei progressiivselt mõtlevad seltsimehed siis, kui tööandjad tulid välja oma kuulsusrikka manifestiga? Miks oli Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu vait, kui Keskerakond põllumeeste kongressi väidetavalt kaaperdas?
Kui parteil puudub võime reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele, siis kuidas saab valija olla kindel, et see erakond üldse mingeid ideid omab, rääkimata nende elluviimisest? Või on süüdi ajakirjandus, kes ei lase väikeparteide teateid läbi?
Pilguheit mainitud erakondade kodulehekülgedel tõestab, et Eesti elu puudutavad tähtsamad sündmused ei tekita nendes neis mingeid reaktsioone. Üksnes Eesti Iseseisvuspartei on suutnud regulaarselt väljastada pressiteateid ja avaldusi neile olulistel teemadel. Ka Kristlikud Demokraadid on tänavu kevadel saanud maha pressiteatega kilekotiaktsiisi vastu, mis oli aga ilmselt juhuslik aktiivsuspuhang.
Aga ka Iseseisvuspartei suhtlemine avalikkusega on mannetu, sest kui tänavu on see erakond tulnud välja 18 pressiteatega, siis näiteks Reformierakonnal oli ainuüksi oktoobris 26 pressile suunatud pöördumist.
Populaarseimas suhtlusvõrgustikus Facebook on parlamendivälistest erakondadest samuti paremini esindatud Iseseisvuspartei, samas kui mõni erakond pole seda kanalit valijatega suhtlemisel veel avastanudki.
Pressiteadete edastamine, interneti suhtlusvõrgustikesse oma juureniidistiku istutamine on nüüdisajal sedavõrd lihtne ja odav, et kohatu on oma olematut propagandatööd õigustada rahapuudusega, millega väikeparteid tavaliselt oma valimiskaotusi põhjendavad.
Kahtlemata kammitseb parlamendiväliseid erakondi rahapuudus, mis ei võimalda palgata professionaalseid suhtekorraldajaid, kuid minnes tagasi jalgpallimaailma, siis sealgi on esiliiga klubid vaesemad kui kõrgliiga seltskond. See ei võta aga esiliiga meestelt mängulusti.
Poliitika esiliiga on nõrk
Parlamendiväliste erakondade käekäik annab diagnoosi ühiskonna ja demokraatia vaimsele tervisele ja Eestis on see halb. Kui Eesti väikeparteid lõpetaks homme tegevuse ei juhtuks mitte midagi, sest oma rolli ei ole nad suutnud välja mängida. Miks see on üldse oluline?
Edasipüüdlikud ning avalikkuse tähelepanu nimel võitlevad väikeparteid peaksid olema need, kes toovad poliitilisse mõtlemisse värskust. Nad peaksid välja pakkuma uusi ideid ja lahendusi, mille peale võimu juures mugandunud poliitikud ei oska tullagi.
Ühtlasi peaksid parlamendivälised erakonnad olema selleks pinnuks, mis ei luba Riigikokku jõudnud parteidel laisalt loksuda, sest neid kummitaks pidev oht meistriliigast välja langeda. Praegu ei kujuta viimastel Riigikogu valimistel esimesena välja jäänud, 1,7 protsenti hääli kogunud Kristlikud demokraadid aga parlamendierakondadele mingit ohtu. Kui üks kuuest Riigikogu parteist peaks jääma parlamendi järgmise koosseisu ukse taha, siis mitte altpoolt tulijate võidu, vaid iseenda vigade tõttu.
Olukord ei ole siiski lootusetu, sest lõpetava Riigikogu koosseisu kuuluv väikepartei Eestimaa Rohelised on alternatiivsete lahenduste ja ideede väljapakkumisega suurepäraselt hakkama saanud. Alternatiivsete ja selgelt väljendatud ideedega nad oma populaarsuse 2007. aastal saavutasidki.
Rohelised jäävad oma vähem kui 1500 liikmega suuruse poolest alla nii Ühendatud Rahvaparteile kui Kristlikele Demokraatidele, kuid erinevalt neist omavad parlamendis esindatust ning tagasid mõnda aega ka vähemusvalitsuse püsimise. Kahjuks pole roheliste edulugu olnud nakkav.
