Idee anda alaealisele lapsele valimisõigus, mille realiseerib üks tema vanematest, on olemuslikult põlvkondadevahelist konflikti rõhutav plaan, mida ei tohiks ellu rakendada.
Ealistest erinevustest tulenevad konfliktid saadavad meid päevast-päeva. Ajal kui tervishoiu rahastamine on teravalt päevakorras, küsivad noored: miks peaksime hakkama arstidele rohkem maksma, kui me ise arsti juures ei käigi? Miks pensioniikka jõudnud inimesed jätkavad töötamist, ega vabasta kohta noortele, kuigi noorte seas on tööpuudus kõrge? Miks langesid masu-aastatel palgad, aga pensione ei vähendatud?
Näib üsna mõistetav, et ka perepoliitika probleemide lahendamisele keskendunud poliitik küsib: miks ei saa ma nii palju hääli, kui konkurendist kolleeg, kes jaurab ainult pensionide tõstmisest?
Kuigi poegade mäss isade vastu on nende loomuses, tulenevad mitmed praegused põlvkondadevahelised möödarääkimised ja valestimõistmised meie muutunud elukorraldusest.
Eesti arhailises talukultuuris elas üldjuhul kolm inimpõlve ühes majapidamises koos ja puutus seega üksteisega igapäevaselt ka kokku. Linnastumise tulemusel on see muutunud aga pigem erandiks, sest oma vanematega elatakse ühes korteris pigem põhjusel, et lahkukolimiseks puudub majanduslik võimekus.
See tähendab, et meie peremudelis on toimunud oluline muutus: noor pere ei puutu enam igapäevaselt oma vanematega kokku, mille tulemusel on tekkinud noorte ja vanade võõrandumine. Noored ei saa oma vanematelt igapäevast nõustamist ega abi, näiteks lastehoiu näol, nagu veel eelmise sajandi esimesel poolel. Vanad on noorte elust ja otsustamisest eemale tõugatud ja jäetud omapäi.
On toimunud sotsiaalne getostumine, kus puuduliku suhtlemise tõttu ei saa erinevad vanuserühmad üksteise tegutsemismotiividest aru ega oskagi teise poole vajadustega arvestada. Halvemal juhul on koostöö ja kooselu muutunud võitluseks, kus oma vaatenurka püütakse teisele peale suruda.
Üks selline „jõuga võtmise“ näide on mõte anda igale alaealisele lapsele hääleõigus, mille valimiskabiinis realiseerib üks tema vanematest. Valima minnes oleks siis näiteks minu abikaasal kokku neli häält, mis, naljaga pooleks, võimaldaks tal praegusel juhul hääletada iga parlamendierakonna poolt.
Idee toetajad usuvad, et sellisel viisil sunnitakse parteid väikelastega perede muredesse rohkem süvenema. Sünnivad uued abimeetmed ja avalikud investeeringud tehtaks rohkem noorte huve silmas pidades.
Mulle selline eesmärk-pühitseb-abinõu plaan ei meeldi, sest see põhineb noorte ja vanade vastandamisel: vanadelt tuleb midagi ära võtta ja anda see noortele. Maailmas on küllalt riike, mis oma elanike keskmise vanuse järgi liigituvad „noorteks“, kuid sellisel juhul on see olukord saavutatud evolutsiooniliselt ja noored tõepoolest ongi ülekaalus.
MTÜ Noor Eesti välja pakutud ja IRLi poolt üle võetud lisahääle andmise idee propageerib aga revolutsioonilist käitumisviisi. Alaealiste lastega vanematele lisahäälte andmine on sisuliselt sama, kui võtta vanaduspensionäridelt valimisõigus.
Ükskõik millise valijate grupi ebaproportsionaalne eelistamine viib absurdini. Kõnealusel juhul kasvaks omavalitsustes surve rajada lasteaed sinna, kuhu tegelikult peaks tegema vanadekodu. Demokraatia mõte seisneb siiski selles, et otsustab enamus ja vähemuse võimalus on teha end sedavõrd kuuldavaks, et enamus ka nende soovidega arvestab. Praegusel juhul ei ole aga mingil juhul võimalik väita, et Eestis noorte perede eest ei hoolitsetaks või tehtaks seda halvasti.
Kahjuks on lisahääle andmise pooldajad asunud ühiskonna tasakaalu ja toimimise loogikat jõuga paigast nihutama, mis ei vii soovitud tulemuseni.
Emadele võib väikese lapse eest anda ka viis lisahäält, kuid meie rahvuslik kogutoodang, millest sõltub nii lasteaedade ehitus, huvihariduse maksumus ja lastetoetuse määrad, seetõttu kiiremini kasvama ei hakka.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
