Tallinna väärtpaberibörsi võrdlemisi vähelikviidne ja igav seis on investorite, börsiametnike ja majandusajakirjanike pilgud pööranud valitsuse poole lootuses, et kui see tooks mõne riigile kuuluva suurettevõtte aktsiad turule, pääseks börs varjusurmast välja.
Olukord pole aktsiabörsil tõesti kiita: kui 2010. aastal kasvas aktsiaindeks OMX Tallinn 74 protsenti, siis praegu loksub indeks miinusväljal, tehinguid toimub vähe, käibed on pisikesed ehk spekulandid on lahkunud ja elu seisab.
Vaatlejad kaebavad, et seisaku põhjuseks on suurte ja (välis)investoritele huvi pakkuvate ettevõtete vähesus. Kuigi lähema aasta jooksul peaks börsile lisanduma Trigon Dairy Farming ja tõenäoliselt taas ka Swedbank, ei pane analüütikud kuigi suuri lootusi, et neist võiksid saada tõsised rahamagnetid.
Stockholmi börsil noteeritud Trigon Agrist eraldatud piimandusettevõte Trigon Dairy Farmingu osakud ei anna firma vähese tuntuse tõttu ilmselt rahvaaktsia mõõtu välja, kuigi investeerimispankur Joakim Helenius usub, et aktsiast võiks saada Tallinna börsi üks vedureid.
Swedbank on samuti Stockholmis noteeritud ning tõenäoliselt ei emiteerita Tallinna börsi jaoks uusi aktsiaid, vaid Eestis muutuvad kaubeldavaks samad aktsiad, mis Stockholmiski. See võimaldab küll Eesti inimestel osta-müüa Swedbanki aktsiaid väiksema vahendustasuga kui praegu Stockholmi turul, kuid Põhjala investorites see vaevalt motivatsiooni tekitab, et oma raha Tallinnasse tuua.
Perspektiivis pole seega justkui mingit erilist tõusulainet oodata, mis olulisel määral värsket kapitali Eesti aktsiaturule paiskaks. Seetõttu kogub hoogu arvamus, et kui riik tooks mõne oma tuntud ja suure ettevõtte aktsiad börsile, ärkaks ka börs unest.
Erastamine börsi pärast?
Maakeeles tähendab aktsiate börsile toomine selle ettevõtte osalist erastamist, kuid erastamine ei pruugi olla Eestis kuigi populaarne tegevus. Valitsus on Eesti Raudtee ja Estonian Airi aktsiate tagasiostuga näidanud pigem soovi ise ettevõtluses osaleda.
Teine küsimus on see, kas riik peaks ülepea aktsiaturu elavdamise eesmärgiga oma vara n-ö ohverdama? Seda enam, et asjaomased ettevõtted tulevad kenasti toime, ega vaja lisakapitali kaasamiseks tingimata börsileminekut.
Ega riik peakski üksnes börsi päästmise nimel strateegiliselt oluliste ettevõtete aktsiaid müüma. Pealegi tuleb raha aktsiaturule varem või hiljem tagasi; küllap hoolitsevad selle eest kapitalipuuduses erafirmad. Riigifirmade börsileviimine on pigem seotud põhimõttelise, väärtushinnangulise valikuga: kas Eesti on tarbijate või omanike riik?
Praegu on Eesti üksnes tarbijate riik, sest riigile kuuluvad olulised ettevõtted tegutsevad väljaspool kodanike käeulatust. Teoreetiliselt on läbi valimiste võimalik kodanikel suunata küll ka näiteks Eesti Raudtee või Eesti Energia tegevust, kuid tegelikult puudub inimestel tunnetuslik omanikusuhe nende ettevõtetega.
Pigem vastupidi: energiamonopolisse suhtutakse teatud vaenulikkusega. Mäletate, milline vihapurse vallandus, kui Eesti Energia raporteeris mulluse kasuminumbri, mis oli kaks miljardit krooni! Kuigi tegemist on riigi ehk meie kõigi ettevõttega, ajas see paljudel harja punaseks, kuuldes, milliseid summasid elektri müügist teenitakse.
Kui aga Eesti energiahiiu aktsiatest näiteks kolmandik või koguni 49 protsenti oleks börsil kaubeldavad ning teenitud kasumist makstaks ka dividende, muutuks pikapeale suhtumine. Inimestel avaneks võimalus olla lisaks eletrifirma kliendile ka selle osanik.
Eesti Energia muutuks börsiletuleku läbi valitsuse poolt kontrollitavaks rahvaettevõtteks. Praegu liiguvad elektrimüügi kasumist makstavad dividendid riigieelarvesse ilma, et inimesed otseselt tunnetaks kasumist sündivat üldist hüve.
Börsikõlbulikke riigiettevõtteid jagub
Eesti Energia pole kindlasti ainus riigile kuuluv äriühing, mille aktsiad võiksid olla väärtpaberibörsil noteeritud. Miks mitte ei võiks energiamonopolist lahutatud Elering hankida oma agressiivse investeerimisplaani elluviimiseks osa kapitali börsilt, mitte ainult pangast.
Eesti Posti nõukogu esimees Meelis Atonen on küll tõrjunud postifirma aktsiate börsile viimise võimaluse, kuid usutavasti võetaks ka postivõrgus tehtavaid muudatusi avalikkuses vastu mõnevõrra valutumalt, kui sellega kaasneb kasumi, sealjuures aktsia hinna ja dividendide kasv.
Börsil võiksid põhimõtteliselt olla kaubeldavad ka Eesti Raudtee, Estonian Airi, Tallinna Sadama, Tallinna Lennujaama, Elektriraudtee aktsiad. Riigifirmade vähemusaktsiate börsile viimine teenib eesmärki, et valitsus jagab inimestega nendes ettevõtetes teenitavat kasumit või kahjumit ning ettevõtetel on ka reaalselt avalikud ja läbipaistvad.
Kui arvata, et osalise erastamise läbi muutuvad riigifirmad liialt kasumikeskseks ning hülgavad oma tegevuses riigiettevõtetele omistatava nn sotsiaalse mõõtme, siis ma soovitan silmad avada, mõistmaks, et nad on peamiselt kasumile orienteeritud juba mõnda aega.
Pealegi jääksid turul monopoli omavad ettevõtted ka börsifirma staatuses alluma konkurentsiameti eeskirjadele. Eesti Energia töötab muuseas juba aastaid sisuliselt kui börsifirma, sest seda nõuavad tema võlausaldajad välismaal.
Muidugi ei maksa olla sinisilmne, et riigifirmade osakute osaline erastamine looks olukorra, kus n-ö igal Jukul ja Mallel on kontol hulk aktsiaid ja enamik kodanikest naudib priskeid dividende. Kindlasti koonduksid aktsiad varem või hiljem inimeste kätte, kes aktsiaturul end mugavalt tunnevad või sellest lausa elatuvad. Samas oleks inimestel võimalus aktsiaid igal ajal soetada kui tekib soov olla osanik näiteks lennujaama laienemises.
Mööda ei tasu vaadata ka tõigast, et hulk meie pensionirahast investeeritakse praegu välismaale paljuski põhjusel, et Eesti aktsia- ja fonditurg ei paku piisavalt investeerimisvõimalusi. Inimestel seisab raha nõudmiseni arvelduskontol, sest puuduvad head investeerimisvõimalused või peetakse aktsiaturgu liiga riskantseks. Riigi enamusosalusega firmade olek börsil pakuks neile suurepärase investeerimisvõimaluse ja ka -kogemuse.
Mida rohkem on Eesti inimeste hulgas väikeaktsionäre, seda parem, sest aktsiate omamine tekitab loomuliku vajaduse olla ettevõtete ja riigi tegevusega kursis, olla majanduslikult aktiivne, mitte pelgalt passiivne klient.
