Osalusdemokraatia on parteide jaoks nagu siirup ahnele kärbsele: isu magusa järele on suur, nagu ka võimalus kleepuvasse massi kinni jääda ja sootuks uppuda.
IRL tegi huvitava katse, kui läbi äsjase pseudoküsitluse prooviti inimestes tekitada tunne, et nende täidetud ankeetide põhjal pannaksegi kokku partei programm. Mõttetu on siinjuures parteid sarjata selle eest, et küsimustikku lugedes võis ühiskondlikes asjades tundlikuma närviga inimestel paha hakata, sest nende silmadele see ju mõeldud polnudki.
Küsitlusega ei soovinud IRL ülepea midagi teada saada, kui jätta kõrvale vastajate kontaktandmed. Vastupidi: erakond edastas läbi küsimuste aruande oma tegemistest ja ootas selle heakskiitmist, mis tõenäoliselt ka saadi.
Selle ettevõtmise puhul peaks küsima, kas on olemas selgepiiriline rahva tahe, mille järgi joondudes IRL sõnades soovib oma poliitikaid edaspidi kujundada? Kas poliitikate kujundamise suurem allutamine küsitlustulemustele vastab tegelikult valija huvidele?
Üldjuhul kiputakse parteisid, konkreetsemalt võimuerakondi, süüdistama rahvast kaugenemises. Et üks ei tea, mida teine mõtleb ja teine ei suuda mõista esimese tegutsemismotiive. Nõnda on perioodiliselt kuulda hüüdeid, mis nõuavad osalusdemokraatia suurendamist, et inimesed saaksid poliitikate kujundamisel rohkem kaasa rääkida, mitte vaid kord nelja aasta tagant valimas käia.
Osalusdemokraatia on küpsel kujul kahtlemata tore asi, mis võimaldab parteidel lükata raskete otsuste langetamine valijate koormasse. Kui ikka tundub, et teema tekitab liialt pingeid, kuulutame välja referendumi ja las siis inimesed otsustavad. Nagu Šveitsis. Pealegi pole referendumi korraldamine ülemäära kallis – umbes 20-25 miljonit krooni tükk.
Võimalik on läbi ajada ka odavamalt, kui rakendada id-kaardil põhinevaid lahendusi ehk referendumid ei toimuks mitte harjumuspärastes valimisjaoskondades, vaid internetis. Tõsi, osadel inimestel oleks juurdepääs hääletusele sel juhul piitatud.
Miks midagi ei tehta?
Eestis puudub argieluliste referendumite korraldamise traditsioon ja isegi erakorralisi valimisi pole meil olnud. Inimeste poliitilisi eelistusi uurivad valimiste vahelisel ajal küsitlusfirmad, kuid hästitoimiv osalusdemokraatia pole välja kujunenud. Õigemini pole selleks erakondade poolt ühtegi tulemuslikku sammu asutud.
Kuid miks parteid siis ainult räägivad ja midagi ette ei võta? Ja kui võtavad, siis viisil, mis osalusdemokraatiat pigem labastab, kui õigustab (IRLi juhtum)?
Otsene vajadus osalusdemokraatia süvendamise järele puudub. Vaadates valimistest osavõtuprotsente, siis jääb mulje, et ka nelja aasta tagant valimas käimine on paljudele liigne koormus ning hulgal inimestest puudub soov ja/või võime riigi toimimist mõista ning sellest tulenevalt kujundada oma arvamus.
Raske on ette kujutada stimulaatorit, mis paneks poliitiliselt ükskõikseid inimesi osalema referendumitel, kui selle eest nõukaaja viinerijagamise eeskujul poekotte ei pakuta. Aga palju siis inimestele poekotte, salle ja käpikuid ikka vaja läheb?
Eesti toimivat parteisüsteemi ei maksa lõhkuda, pookides sinna juurde osalusdemokraatia vidinaid, mille järele kasutajatel puudub vajadus. Poliitiliselt aktiivsetel inimestel on alati võimalus teha meelepärasele erakonnale ettepanekuid, kuidas elu tuleks riigis korraldada. Arvata, et head ettepanekud jäävad tähelepanuta, on väär, sest demokraatia pole vähemuse, vaid enamuse võim ning kui enamus mingit ideed ei toeta, siis see ongi demokraatia. Lihtsal valijal on võimalus ilma suuremate kampaaniate ja küsitlusteta parteipoliitika kujundamisel osaleda, iseasi, kui paljud seda teha viitsivad.
Parteid on rahva hääl
Muidugi võiks side parteide ja valijate vahel olla tihedam. Mis saaks selle vastu ollagi, kuid mingeid erilisi pingutusi ei tuleks nüüd ja kohe rakendada. Ega tohikski. Demokraatia muutumine laadaks või siis vähemuste poolt liigselt mõjutatavaks, on ohtlikud äärmused, mis ei soosi mõistlike otsuste tegemist. Ühel juhul hakkavad erakonnad lihtsalt sihitult karjuma, et laadamelus end nähtavaks teha, ning teisel juhul satutakse huvigruppide liigse mõju alla.
Huvigruppe või ühendusi peetakse küll kodanikuühiskonna aluseks, kuid ei maksa unustada, et nende eesmärk on eeskätt, või ainult, esindada oma liikmete huve. Samas erakondade ülesanne pole mitte esindada erinevaid huvigruppe, vaid sünteesida nende taotlused tasakaalustatud ja terviklikuks poliitikaks, mida võib kutsuda ka „rahva tahteks“.
Kui keegi üldse esindab paljuekspluateeritud „rahva tahet“, siis teevad seda parteid, mitte üksikud huvigrupid. Erinevad küsitlused annavad pildi sellest, kuidas valijad reageerivad ühele või teisele küsimusele ja teemale, kuid küsitlustega ei alustata poliitilisi protsesse.
Suuremast osalusdemokraatiast on kasu vaid niikaua, kuni parteid saavad selle vahendusel inimestelt adekvaatset tagasisidet, kuid arvamus, et riigijuhtimise peenike kunst tuleks allutada „rahva tahtele“, on ohtlik siirup.
