Kui metssead meie nisulapi suve lõpus paari ööga maatasa tallasid ja saagi nahka pistsid, viskasime isekeskis nalja, et nüüd tuleks kohalikult jahiseltsilt ema kanadele paar kotti nisuteri nõutada.
Et kuskil on kärssninad kellegi kartulipõllu pahupidi pööranud, hundid lambaid murdnud, koprad üleujutusi organiseerinud või rebased vabapidamisel olevaid kanu metsa lohistanud, pole maal teab mis uudiseks. Mida kaugemal suurematest teedest ja mida lähemal metsale inimese eluase ja majapidamine asub, seda suurem on tõenäosus, et metselajatega tuleb saagi valmimise ajal maid jagada.
Aja jooksul on metssigade vastu kasutusele võetud mitmeid hirmutamisel põhinevaid meetmeid: kartulipõllu ümber veetud mitmevärvilised ja sahisevad lindikesed ajavad piltlikult öeldes sea lihtsalt naerma. Talumehed on oma põllu veeres ka keha kergendamas käinud ja sinna läbihigistatud riideid üles riputanud, lootuses, et inimese vaenulik lõhn seakarja minema peletab, kuid asjatult. Olen kuulnud, et ööseks on viljapõllu äärde sigade peletamiseks pandud üürgama raadio, kuid sellestki on vähe abi olnud. Võib ette kujutada, kuidas metssead öömuusika saatel rõõmsalt keha kinnitasid.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et mida vähemaks jääb ääremaadel inimesi, seda jultunumaks muutuvad metsloomad. Nüüd, sügisel, võib kaugemates külades, kust viimasedki suvitajad on lahkunud, näha kuidas kitsed segamatult päevasel ajal õunapuude all mahakukkunud vilju söövad, ilma, et nad inimesest end palju segada laseks.
Olen näinud taluõue, mille metsseakari on ööga pahupidi pööranud ja üksi elaval perenaisel vedas, et koera enne metslaste sissetungi tuppa varju sai. Küllap teatakse sarnaseid lugusid Eestimaa üksildastes paikades palju rääkida.
Inimese põllult manti võtva metsseaga läbirääkimisi pidada ei ole võimalik ja sestap peab selles võitluses üks kahest alla andma: loom või inimene. Inimesel tuleb kas kartul poest osta või peab loom surema, teist valikut ei ole.
Jahimeeste ja põlluharijaist maaomanike suhted on tänapäeval üksjagu keerulised. Keerulisemad, kui ehk sajand tagasi, mil jahti peeti mõisniku ehk maaomaniku korraldusel, kes oma parema äranägemise järgi otsustas, keda ja kui palju küttida.
Nüüd on jahimeesteks aga tihtipeale maata mehed, kelle jaoks jaht on lihtsalt hobi, mitte osa igapäevasest majandamisest. Kuigi jahimeestele meeldib pidada end loodusliku tasakaalu ja liigirohkuse hoidjaiks ning reguleerijaks, on nende tegevuse käimatõukavaks motivaatoriks siiski tore ja närvekõditav ajaviide. Veeta sügisene laupäev meestega metsas põtra ajades on kahtlemata kvaliteetaeg.
Üldjuhul ei kaitse tänapäeva jahimees kellegi viljapõldu ega muretse ammugi oma pere toidulaua pärast, vaid tunneb eelkõige muret, et metsas jätkuks piisavalt ulukeid, keda lasta. Selle tarbeks rajavad nad metsadesse ulukite söötmispunkte, millel pole loodusliku tasakaalu hoidmisega mingit pistmist.
Pigem vastupidi, sest sel viisil pannakse mõne aastaga teatud piirkonnas ulukloomade populatsioon ebanormaalselt vohama ning siis ei jätku neid mitte ainult püssitoru ette, vaid ka autorataste alla ja kohalike elanike viljapõldudele. Pole saladus, et neidsamu söötmiskohti kasutatakse ka varitsuskohana, kus on lihtne loom maha nottida. Ulukite sel viisil nuumamine on loodusliku valiku pehmendamine ehk rikkumine inimese poolt.
Arvan, et maaomanikel, kohalikul kogukonnal, peaks olema senisest suurem õigus jahipidamise planeerimise osas kaasa rääkida. See ei tähenda, et jahti peaks edaspidi pidama üksnes maaomanike käskude-keeldude järgi, sest siis viskavad jahimehed püssi nurka ja ei küti üldse enam kedagi. Ent jahimehed peavad mõistma, et kui nad kasutavad oma hobitegevuseks kellegi teise maad, lasuvad neil maaomaniku ees ka kohustused.
Jaht ei peaks olema osa Eesti turismimajandusest, sest mida rohkem muudetakse jahipidamine äriks, seda suurem on surve loodusliku tasakaalu muutmiseks ja seda rohkem kannatavad kohalikud inimesed, kellele laskmisõiguse müügist mingit tulu ei tõuse.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
