Poliitikute ja kõrgete riigiametnike palgatõuse armastatakse ikka põhjendada väitega, et kui nende seaduslik sissetulek pole piisavalt suur, on loodud soodne pinnas korruptsiooniks. Võru kohtuniku Vambola Olli juhtum on taas kord tõendamas selle väite paikapidamatust.
Süüdistada kohtunikku altkäemaksu võtmises on sama, mis süüdistada kaitseministeeriumi kõrget ametnikku spioneerimises välisriigi kasuks või seada kahtluse alla presidendi lojaalsus oma rahva suhtes. Tegemist oma rahva reeturiga ja kelle kasuks igal konkreetsel juhul, polegi nii oluline. Reetmine on reetmine.
Kohtunikud on Eestis omaette priviligeeritud klass. Neile on tagatud eluaegne töö, sotsiaalsed tagatised ja sissetulek, mis ei tohiks kedagi neist vargile ajama. Kahtlemata on Eestis palju inimesi, kes teenivad kohtunikest enam, kuid 40 000 krooni suurune kuupalk kuulub kahtlematult kategooriasse, mis võimaldab inimesel enda majanduslikule toimetulekule igapäevaselt mõtlemata toime tulla.
Kindlasti ei saa igapäevane rahaline kitsikus olla ajend, mis tõukab kohtunikku, riigiametnikku, poliitikut korruptsioonile. Kui inimene ei suuda 40 000-kroonise kuupalgaga peret ära toita, ütleb terve mõistus, et kuskil süsteemis on viga, elatakse üle võlli.
Pigem on sellisel juhul asi inimese loomuses – mõni lihtsalt on sündinud (kasvanud) vargaks. Paraku jääb varas jääb vargaks ka siis, kui ta ise on seatud neid trellide taha saatma. Kaur Hanson jäi pedofiiliks, kuigi juhtis laistekaitse liitu. Eestlastel on hea ütlus: sööda hunti kuidas tahad, tema vaatab ikka metsa poole.
Ajakirjanikuna olen jälginud mitut Vabola Olli kohtuprotsessi ja tagantjärele saan tema stiili kohta öelda: isalik. Noori kurikaelu vanglasse saates luges ta neile karmid sõnad teele kaasa, oli üldse konkreetse ütlemise ja karmi moega mees, kes ei kartnud avaldada isiklikku arvamust.
Nagu selliste sündmuste puhul ikka, kus kõrge tegelane vahele võetakse, ujub välja targutajaid, kes kõike juba „ammu teadsid“ või juhtunut „kõikemäärava Reformierakonna tellimuseks“ peavad. Nii on läinud ka nüüd. Mina ei usu, et Ollile sai saatuslikuks tema kriitika kohtusüsteemi aadressil, mille osa ta ise oli. Teinekord ongi asjad nii, nagu nad välja paistavad.
Aga ma annan järele kiusatusele edastada juhtu kohta versioon, mida ma kohalikest netikommentaaridest pole seni lugema juhtunud, saati siis veel ametlikest ütlustest. Väidetavalt olnud kohtuniku altkäemaksulembus korrakaitseorganitele teada juba 1998 aastast saadik. Väidetavalt „hoidis“ KAPO Ollit ametis, et ta vajaduse korral langetaks KAPOle soodsaid otsuseid, teeks koostööd, mis sellest, et tegemist on rämeda võimude lahususe printsiibi rikkumisega. Aga Olli olevat ahneks läinud.
Mõistagi ei ole sellele versioonile võimalik saada ametlikku kinnitust, kui just Riigikogu KAPO komisjon seda uurida ei võta. Aga vaevalt. Loodan, et kui Olli juhtum kord kohtusse jõuab, ei kuulutata seda kinniseks.
