Riigikontroll jõudis hiljuti avaldatud raportis järeldusele, et töötute toetamise süsteem vajab muutmist, sest praegu ei taga see tuge kõigile tööd otsivatele inimestele, ei vähenda struktuurset tööpuudust ega pikaajalist töötust.
Riigikontrollil on õigus, sest kõik nimetatud probleemid on reaalselt olemas, on alati olnud ja tõenäoliselt mingis ulatuses ka jäävad, sest null-protsendine tööpuudus eksisteerib vaid riigis nimega Utoopia.
Kuna tööpuuduse täielik kaotamine pole siiski tõenäoline, tekib küsimus, kui palju on ühiskonnal mõistlik töötuse vähendamiseks kulutada, et see investeering oleks õiglases vahekorras reaalse positiivse muutusega tööturul?
Head vastust leida polegi nii lihtne ja sõltub paljuski maakonnast, kus see esitada ja vastaja positsioonist. Kui Võrumaa töötu meelest tuleks riigil kiiresti tema olukorra parandamiseks midagi ette võtta, siis Tallinna tööandja ühmab, et mis tööpuudusest Eestis üldse räägitakse? Pigem kogevad tööandjad tööjõu puudust.
Õigus on sealjuures mõlemal tööturu osapoolel, sest osades maakondades on mõistlikku tööd sama raske leida, kui teises maakonnas korralikku töötajat. See annab aimu, et Eesti tööturg on tasakaalust tõsiselt väljas.
IT-firmadest on juba tüütuseni kostnud juttu inseneride puudusest, mis ei võimalda neil piisavalt kiiresti kasvada. Majanduse koondumine Harju maakonda on pannud teistes piirkondades tööturu ränga surve alla ja Tallinn imeb maakohtadest viimasedki kained mehed endasse.
Üldiselt ollakse Eestis ühel meelel selles, et tööturu tasakaalustamise võti on haridus, kaasa arvatud hästitoimiv ja tööturu muutustele mobiilselt reageeriv ümberõpe. Tuleb nõustuda, et kutse- ja ümberõppe parendamine muudab ka tööturu toimimise tõhusamaks, ent minu meelest ei ole see enam Eesti tööturu suurim probleem.
Hoopis vähem on tähelepanu pööratud sellele, et Eesti tööjõuturg sarnaneb üha rohkem heaoluriigi omale. Oluline erinevus heaolu- ja arenguriigi tööjõuturu vahel seisneb selles, et heaoluriigis võib töötus olla inimese teadlik valik, sest sellega ei kaasne automaatselt elujärje drastiline halvenemine.
Kui vähest sotsiaalset kindlustatust pakkuvas riigis võib töötuks jäämine inimesele ja tema perele kaasa tuua kiire vaesumise, siis arenenud maailmas ei pruugi see nii minna. Meil võib inimene eelistada suhteliselt madala palga teenimise asemel jõudeelu, mida rahastatakse erinevate riiklike sotsiaaltoetustega, pluss perekondlik abi ja ajutised maksuvabad tööotsad.
Kasutades maksimaalselt ära pakutavaid abimehhanisme on Eesti tänases arenguetapis võimalik saavutada üsna normaalne materiaalne elukvaliteet ka tööd tegemata, eriti juhul, kui asjaosaline on vaba kulukast viinaveast.
Arvan, et siit tuleb otsida ka vastust küsimusele, miks on meil noorte seas sedavõrd kõrge tööpuudus ajal, mil töötajaid vajatakse üsna laial rindel ja tööandjad kibelevad võõrtööjõudu sisse tooma. Asi pole tööandjates, kes ei viitsi „rohelistega“ jännata, vaid noore inimese koduses olukorras. Kui noort inimest ei sunnita tiibu sirutama või kui kodus valitsev elulaad pole töölkäimist soosiv, võibki noor mehevolask „tiksuva“ elustiiliga ära harjuda.
Tekib selline „maa-külmas-kärss-kärnas“ eluvaade, kus lihtsam on kiruda madalaid palku ja leida kümme põhjust, miks tööle mitte minna, selle asemel, et otsast pihta hakata. Halvemal juhul ei kujunegi inimesel välja harjumust enne keskhommikut ärgata ja toast välja minna.
Nende inimeste tööturule toomiseks ei piisa traditsioonilistest tööturu elavdamise meetmetest, nagu ümberõpe, nõustamine, stardiabi ja muu säärane. Pigem vajavad nad psühholoogilist abi, korralikku raputust, mõistmaks töötamise kui protsessi sügavamat tähendust inimühiskonnale.
Selle kõrval peab arenema ka Eesti sotsiaalabisüsteem, mille abil tuleb anda selge eelis töötavatele inimestele. Kui töövõimelisel inimesel on võimalik kodukohas tööle asuda, kuid ta seda arusaamatul põhjusel teha ei soovi, siis peaks omavalitsusel olema õigus vähendada näiteks temale makstavat toimetulekutoetust. Usun, et sotsiaalsete tagatiste vähendamisega on võimalik paljudele pikaajalistele töötutele töökoht leida.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR detsember 2012
