Haldamatu haldusreform

Kümmekond aastat tagasi öeldi, et omavalitsuste liitmisega ei ole võimalik enam viivitada, sest muidu jäävad väikevallad progressile jalgu. Kümme aastat hiljem ei tea inimesed ikka, mis nende koduvallast viimaks saab.
Eelmise kümnendi algus oli huvitav aeg: siseminister sõitis mööda maad ja rääkis umbusklikele vallavanematele, miks on vaja nende töökoht ära kaotada ehk vallad ühendada. Hiljem kaotas too siseminister ise töö, kuid paljud toonased vallavanemad püsivad omal kohal veel tänagi.
Küsimus „Kuidas reformida Eesti halduskorraldust“, on saanud väga erinevaid vastuseid, kuid ükski neist pole olnud piisavalt hea, et leida poliitikute seas üksmeelset toetust.
Autoriteetsed allikad nõuavad tegutsemist. President Toomas Hendrik Ilves ütles vabariigi aastapäeva kõnes, et riik vajab terviklikku linna- ja vallareformi, kevadel juhtis Eesti liigsele killustatusele tähelepanu OECD, oktoobris tuletasid haldusreformi vajalikkust meelde riigikontrolör ja õiguskantsler ning nüüd sajab erinevaid arvamusi sisse nii uksest kui aknast.
Eesti omavalitsusi on haldusreformi läbiviimise tarbeks igast kandist mõõdetud ja hinnatud, kuid tänini pole ühest arusaama, mida kogutud andmetega peale hakata. Liikvel on mitmeid müüte.
Näiteks 2000ndate aastate algul tsementeeriti üldistav hinnang, et väikevallad on haldussuutmatud. Toona ennustati, et väikestel omavalitsustel puudub võimekus kaasata Euroopa Liidu abifondide raha ning nende areng jääb seisma. Ainult valdade liitmine pidi nad seisakust päästma.
ELi liikmelisuse esimesed viis-kuus aastat on aga tõestanud kõike muud kui omavalitsuste haldussuutmatust ning jõuetut investeerimispraktikat. Pigem vastupidi: ikka ja jälle kuuldub, et omavalitsused on ehitanud ülearu palju ja mõni neist on selle pärast end koguni lõhki laenanud. Ka muude ülesannetega on nad üldjuhul toime tulnud, sest koolid töötavad, teid remonditakse, lund lükatakse, lapsed on hoitud ja surnud maetud.
Siiski esineb rahulolematust, sest väikevallad ei suuda pakkuda nii rikkalikku teenuste paletti, kui suuremad vallad ja linnad. Igas vallas pole ehitusosakonda, lastekaitsjaid, puudu on juristidest jne. Pole piisavalt raha, et neid palgata ja kui raha peakski leiduma, siis pole näiteks ehitusspetsialistile pakkuda viis päeva nädalas, kaheksa tundi päevas asjakohast tööd.
Seejuures ei küsita, kas kõik omavalitsused ikka peavad tingimata pakkuma standardselt sarnaseid teenuseid? Kui vallas väljastatakse aastas kümmekond ehitusluba, oleks ehitusspetsialisti aastaringne palgalhoidmine pehmelt öeldes raiskamine. Üks ehitusasju ajav ametnik võib vabalt korraldada ka mitme valla ehitusasju. Ilmselt see mitmel pool nii käibki.
Ka Eesti riik ei paku oma kodanikele kõiki neid teenuseid, mida näiteks Soome. Kas Eesti peaks siis Soomega ühendama? Eesti ostab NATO partneritelt õhuturbe teenust sisse ja keegi ei sea meie haldussuutlikkust kahtluse alla.
See ei tähenda, et Eesti omavalitsussüsteem toimiks veatult. Loomulikult vajab see kõpitsemist, et ta vastaks muutuvatele oludele ja nõudmistele. Aga muudatusi ei peaks kohe nimetama haldusreformiks, sest see sõna tekitab sedavõrd tugeva mõtteblokaadi, et igasugune initsiatiiv raugeb.
Riigikontrolöri ettepanekul võiks omavalitsused tõepoolest jagada viide-kuude rühma ja kehtestada iga rühma jaoks miinimumnõuded, mida üks omavalitsus peab suutma teha. Algkooli pidamine, sotsiaaltoetuste määramine, rahvastiku arvestus peaks olema jõukohane igale omavalitsusele, seevastu prügivedu, ühistransporti, gümnaasiumiharidust võiks korraldada juba maakondlikult. Kindlasti on ka teenuseid, mida on mõtet osutata regioonipõhiselt, hõlmates kaht või rohkemat maakonda.
Mida see annab? Eeskätt selguse, milliseid teenuseid saab inimene igast kohalikust omavalitsusest, milliseid maakonnakeskusest ja milliseid järgmisest suuremast linnast. Selguse saavad kohalikud otsustajad, millega nad peavad tegelema ja millega ei ole mõtet punnitada. Väheneks omavalitsuste tarbetu konkurents üksikutes küsimustes, näiteks koolivõrgu korraldamisel.
Raha kokkuhoidu nendest muudatustest ei sünni. Seda oleks ka palju tahta, sest ka näiteks riigiametnike koondamine maakonnakeskustest nelja regioonikeskusse ei ole mitte ühegi asjaomase ametkonna eelarvet vähendanud.
Eesti saaks kokkuvõttes erineva otsustuspädevusega omavalitsused, kus suuremate volikogude otsused määravad muuhulgas ka väikevaldade elukorraldust.
Kui nii, siis mis vahet on, kas panna väikevallad kohe kinni või jätta nad suuremate eestkoste alla? Asi ongi maitses, sest ükspuha, kuidas omavalitsusi grupeerida, ümber tõsta, liita või lahutada, inimesi see maale juurde ei too. See on aga omavalitsuste peamine probleem, mida ükski reform ei suuda lahendada.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+