„Sajad meeleavaldajad eesotsas tuntud helilooja Urmas Sisaskiga protestivad kolmandat päeva keskkonnaministeeriumi juures võimude otsuse vastu rajada Nabalasse lubjakivikaevandus. Häiritud on liiklus Narva maanteel, mida meeleavaldajad osaliselt blokeerivad. Pole välistatud, et valitsus kasutab meeleavalduse laialiajamiseks jõudu.“
Ajab naerma? Kas Eestis oleks asjade selline käik võimalik? Ilmselt mitte, kuid paljudes Euroopa riikides ei paneks keskkonnaaktivistide tulek tänavale kedagi üllatama. Nagu ka ametiühingute, üliõpilaste, üleilmastumisvastaste ja teiste huvigruppide marsid Euroopa linnades.
Alles äsja blokeerisid rohelised Saksamaal tuumajäätmeid vedava rongi tee, nii et politseil tuli raudtee vabastamiseks tublisti ületunde teha. Stuttgartis protesteerisid kümned tuhanded inimesed uue, „Stuttgart 21“ nime kandva raudteesõlme rajamise vastu, mille ohvriks toodi linlaste silmis suurt emotsionaalset väärtust omav vana jaamahoone. Politsei kasutas protestijate vastu jõudu.
Eestis piirdus Tuhala nõiakaevu kaitsmine lubjakivikaevanduse rajamise eest Urmas Sisaski loitsuga, mida tuli vaatama sadakond huvilist. Siiski: virtuaalmaailmas on oma toetusallkirja karstiala kaitseks andnud üle 60 000 inimese.
Lõppeval aastal, mil oleme näinud vägivaldseid meeleavaldusi Kreekas ja Prantsusmaal, streike ning väljaastumisi kogu Euroopas, küsitakse Eestis üha valjemalt, et miks meil midagi sellist ei toimu. Miks istub eestlane kodus, kui valitsus tõstab makse, hinnad tõusevad, palgad vähenevad ja pensioniiga tõuseb? Miks on ametiühingud nii mannetud, et kui viimaks tänavale tullakse, siis on osalisi vaid käputäis? Rääkimata üldstreigist, mille korraldamist ei julgeks ametiühingud ette võtta, kuna tulemus oleks pehmelt öeldes naeruväärne.
Prantsusmaal põhjustas pensioniea tõstmine mõneks ajaks kaose, samas kui Eestis tõi Riigikogu samaväärne otsus Lossi platsile vaid seltskonna vanureid, keda pensioniea tõus otseselt ei puudutagi. Ometi on Eestis üle 100 000 töötu ehk potentsiaalseid miitingulisi peaks jätkuma.
Eestlane protestib ajudega
Tegelikult on eestlased massimeeleavalduseks ju võimelised, kui meenutada laulva revolutsiooni aegseid suurkogunemisi. Kuhu on 20 aastaga protestimeel kadunud?
Tegelikult pole ta kadunud mitte kuhugi. Eestlane oskab suurepäraselt mässata, üksnes meetodid on teist laadi kui Lääne-Euroopas. Liiklussõlmede ummistamise ja autode põletamise asemel kasutab eestlane rohkem ajusid.
Mässumeeleta oleks Tuhala nõiakaev tõenäoliselt juba kuivaks jäänud ja selle naabruses käiks hoogne killustikutootmine. Vaid tänu kohalike inimeste, sealhulgas ümberkaudsete omavalitsuste, oskusele kasutada ära bürokraatia masinavärgi kogu võimekus, on suudetud kaevanduse rajamist edasi lükata. Võib-olla koguni igaveseks.
Täpselt samal viisil suutsid Kagu-Eesti elanikud kriipsu peale tõmmata omavalitsuste ja riigi kavale rajada piirkonnas suletud väikeprügilate asemele uus tsentraalne suurprügila. Aastaid väldanud „europrügila“ kohaotsingud sumbusid kohtuvaidlustes ja arendajatel ei jätkunud kohalike inimeste ja omavalitsuste veenmiseks argumente. Sealhulgas peeti maha hulk avalikke arutelusid, kuid mitte külatanumal ühepoolselt karjudes ja molotovi kokteile loopides, vaid viisakalt katuse all vastaspoolega väideldes.
Tuuleenergia parke oleks Eestis ilmsesti tublisti enam kui arendajaid ei takistaks kohalike inimeste südi vastuseis. Tuumajaama rajamine Pakri saarele on põrganud vastu inimeste vastuseisu ning ilmselt võib siin oodata pikka ja emotsionaalset lahingut Eesti Energia ja roheliste vahel.
Kes teab, milline oleks elu kaitseväe harjutusväljakute naabruses elavatel inimestel, kui nad poleks polügoonide detailplaneeringu aruteludel selge ja kõlava häälega oma nõudmisi esitanud.
Setumaal Meremäe vallas vaieldi tükk aega, kas lubada Vene piiri lähedusse lubjakivikaevandus või mitte. Volikogu nõustus kaevandamisega tingimusel, et vallaelanikud saavad igal aastal kindla koguse tasuta killustikku, noortele rajatakse arendaja kulul skeitpark ja kaevanduseni ehitatakse kõvakattega tee, mida ka kohalik rahvas kasutab.
Suuremaid ja väiksemaid vaidlusi avaliku ruumi ja varade kasutamise üle jätkub igasse maakonda ning et sealjuures autod põletamata ja aknad sisse viskamata jäävad, pole taunimist väärt. Vastupidi: eestlane on suurepäraselt aru saanud õigusriigi toimimisest ning tänaval karjumise asemel võtab ette Riigi Teataja ja helistab tuttavale juristile või vallavolinikule.
Meeleavaldus arvuti taga
Eestlaste protestimist on tuntavalt hõlbustanud internet, mille vahendusel on kümneid tuhandeid toetus- või vastuallkirju võimalik suhteliselt lühikese ajaga kokku saada. Näiteks Narva elektrijaamade erastamise vastu kogusid palgatud häälekogujad sajandivahetusel protestiallkirju allkirjalehtede ja pastakaga rahva seas liikudes, mis oli tunduvalt kulukam kui praegu sama töö internetis ära korraldada.
Võib vaielda, kas tänapäevaselt internetis allkirjade kogumine on piisavalt autoriteetne tegevus, sest alati jääb õhku küsimus, kas Eestis ka tegelikult elavad kodanik Miki Hiir ja teised sellised. Teisalt pole ka käsitsi võetavate allkirjade tõepärasuse kohta täit kindlust, sest mine võta kinni, kas kõik need Toomas Tammed ja Kalle Kased on päriselt olemas või sündinud allkirjakoguja enese pastakast. Kahtlemata on tänava ummistav marss või väljaku hõivav miiting selles osas palju konkreetsem.
Eestlane oskab oma õiguste eest seista küll, kuid teeb seda mõnevõrra teisiti kui oleme rahvusvahelisest telepildist harjunud nägema. Kui ta aga ükskord peaks lippude ja loosungite alla tulema, siis peab tõesti midagi hullu lahti olema.
