Peaminister Andrus Ansipi lubadus jätta järgmise valitsuse moodustamine teiste hooleks, on ilmselt kinnitus spekulatsioonile, et seejärel võtab ta sisse volinikukoha Euroopa Komisjonis.
Lubadusega mitte olla järgmine peaminister (kui paljud saavad endale lubada luksust tõsimeelselt nõnda väita?), võttis Ansip kõigepealt maha pinged, mis seoses ACTA, kurikuulsa „fooliumikõne“ ja ebaõnnestunud vabandamisega tekkisid.
Kuigi ta rääkis oma Tartus peetud kõnes väsimusest, nii inimeste tüdimusest temast kui ka tema enda väsimusest, siis tõeliselt on avalikustatud taganemisplaani taga siiski viimaste nädalate sündmused. Mäletatavasti oli valitsusjuht veel detsembris palju reipam ja lubas valitsuse pressikonverentsil, et plaanib sellel kohal jätkata nii kaua kui suudab. Võis mõista, et see tähendab selget eesmärki jätkata valitsusjuhina ka pärast 2015. aasta valimisi.
Uus reaalsus on selline, et Eestis on eelseisval kolmel aastal ametis peaminister, kes on otsustanud selle tööga lõpparve teha. See on päris pikk aeg ja ka omapärane aeg. Lahkuja mehe staatus annab juurde vabadust teha ja öelda asju, mida tagasivalimisele pretendeeriv valitsusjuht teha ei saaks. Iseasi, kas Ansip sellist olukorda ära kasutab ja kui, siis milleks.
Eelkõige kuluvad need aastad ära aga suurtele vangerdustele, mis tuleb kõigi osaliste pehmeks maandumiseks ära teha. Esiteks tuleb Ansipile leida väärikas mantlipärija, kes suudaks kokku panna järgmise valitsuse, kuid, mis veel tähtsam, viia erakond 2015. aastal valimisvõidule. Karismaatilisi liidreid pole kunagi üleliia palju ja Reformierakonna jaoks halvemal juhul puhkeb hoopis sisetüli.
Selle kõrval tuleb Ansipil saavutada, et valitsus esitaks ta Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu liikmeks, mis peaks juhtuma 2014. aasta teises pooles. Komisjoni järgmine koosseis asub ametisse ilmselt enam-vähem samal ajal, kui meie Riigikogu uus koosseis.
Samuti tuleb kolme aasta jooksul teha eeltööd, et 2016. aasta sügisel leiaks Riigikogus piisava toetuse siis 68 aastaseks saav presidendikandidaat Siim Kallas.
